Mart Nikluse avalik kiri (3)
Arvamus 11 Feb 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Avalik kiri Eesti Vabariigi Presidendile

Lugupeetud hr Toomas Hendrik Ilves!


2. veebruaril s.a. „Estonia” kontserdisaalis peetud kõnes laususite: „Kogu Nõukogude okupatsiooni periood täispikkuses tuleb võtta luubi alla”, lisades, et ka kollaboratsioon Eestis on vähe läbi valgustatud (Eesti Päevaleht, 3.02.2007). Aasta tagasi kritiseerisite Te oma eelkäijat Arnold Rüütlit: „Punategelastele ordeneid jagades väärtustab Eesti riik pikaajalist karjääri NLKPs rohkem kui protesti selle kuritegeliku organisatsiooni tegevuse vastu”, juhtides samas tähelepanu ka vajakajäämistele nende inimeste suhtes, „kes veetsid aastaid Nõukogude sunnitöölaagreis Eesti iseseisvuse tagasivõitmise eest” (Postimees, 8.02.2007).
Väga õiged sõnad! Paljugi selles suhtes oleks tulnud ära teha juba 15 aastat tagasi.
8. veebruari 2007 ajalehtedes avaldati tänavuste riiklike teenetemärkide saajate nimekirjad, alla kirjutanud Toomas Hendrik Ilves. Nimekirju kommenteeritakse järgmiselt: „Erakordsed inimesed: 324 inimest saavad Eesti riigile ja rahvale osutatud teenete eest aumärgi” (EPL), „Väärika riigi tänu”, „Avalikkusel peab olema ilmselge, milliste teenete eest keegi on Eesti riikliku autasu saanud” (PM) jm.
Siinkirjutajale, kes mõnede „oma kutsetööle pühendunud inimeste” repressiivse entusiasmi tõttu on lähiminevikus pidanud rohkem kui 16 aastat olema kommunismivang, jääb kommentaaridest hoolimata ikkagi arusaamatuks, mida või keda siis ajakirjanikud või presidendi kantselei ametnikud „tublide Eesti inimeste” all mõtlevad.
Eesti Vabariigi 89. aastapäeva künnisel viibimine oleks ju üpris meeltülendav, kui Valgetähe IV klassi teenetemärgi saajate nimestikus poleks silma torganud napisõnaline info: „Jüri Paap – kohtunik”.
Tunnen äsjamainitud Jüri Paapi alates 1980. aasta märtsist.
Selgituseks ja meeldetuletuseks niipalju, et 13. märtsil 1980 arreteeriti Tartus poliitilistel motiividel rahvusvaheliselt tunnustatud, kuid oma töökohast eelnevalt ilma jäetud Tartu Riikliku Ülikooli õppejõud Jüri Kukk – kelle ENSV Ülemkohus (kohtunik: Asta Tooming) Tallinnas jaanuaris 1981 rahvusvahelisi proteste ja kohtualuse eluohtlikku seisundit ignoreerides süüdi mõistis ning kes juba 27. märtsil 1981 Venemaal Vologda vanglas hukkus. Nõukoguliku nõiajahi eesotsas oli teisitimõtleva intelligentsi justiitsmõnitamisele otsekui spetsialiseerunud kommunistlik repressiivmonstrum Erich Vallimäe (tuntud ka dr Johannes Hindi, prof Ain Aitsami jt nn kriminaalasjade kokkuklopsijana, kuid sellest hoolimata Eesti Vabariigis veel praegugi juristina tegev). Ehk küll mu saatusekaaslane on nüüd postuumselt rehabiliteeritud, pole Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid J. Kuke töölt vallandamise, poliitilise jälitamise, arreteerimise, süüdimõistmise, tappisaatmise ja võõrsil hukkumise asjaolusid ikka veel vajalikuks pidanud uurida (kõnelemata teadlase füüsilises hävitamises süüdlaste väljaselgitamisest ja nende kohtu alla andmisest).
Seoses sovetiaegsete nõiajahtide ja kohtulavastusega dissidentide ja vabadusvõitlejate hulgas kimbutas KGB süstemaatiliselt ka mind. 11. märtsil 1980 võttis KGB kohaliku osakonna pealik Anti Talur (kes praegugi on Tartus soojal ametikohal), huligaani maneere kasutades mind maha Tartu jaamas mõne minuti vältel peatunud Tallinn-Moskva rongist. Mind viidi vaksalihoonesse, kus „seltsimehed” juba ees ootasid ja nõudsid endaga kaasatulemist. Keeldusin resoluutselt, avaldasin protesti ja hüüdsin kaaskodanikke appi (vastavalt vastupanuliikumisest osavõtja käitumiskoodeksile, juhul kui KGB avalikus kohas ründab). Seejärel tiriti mind vaksali ees ootavasse autosse ja sõidutati tagasi elukohta Tartus Vikerkaare tn 25, kuhu nn ideoloogilise läbiotsimise eesmärgil nõuti majja sisselaskmist. Tänu mu vanemate vastuseisule KGBlastele ust ei avatud, sedapuhku „leppisid” viimased minu mõnitamise ja kägistamisega elamu välistrepil, mille järel lahkusid. Pärast „uurimistoimingut” õnnestus mul järgmise päeva varahommikul Läti kaudu siiski sõita Moskvasse, kus andsin välismaa ajakirjanikele põhjaliku ülevaate okupeeritud Eestis toimuvast ning kohtusin ka tuntud inimõiguslase akadeemik Andrei Sahharoviga.
19. märtsi varahommikul, kui Tartusse rongiga tagasi olin saabunud, ootasid mind raudteejaamas uuesti „oma kutsetööle pühendunud” tegelased (keegi Antoniško jt), nabisid perroonil kinni ja viisid Tartu vanglasse (tolleaegse nimetusega AKI, ajutise kinnipidamise isolaator). Seal võttis mind ühes kabinetis vastu eespoolmainitud Jüri Paap, kes esitles ennast Eesti NSV Tartu linna rahvakohtunikuna ning valmistas edasikaebamisele mittekuuluva määruse, milles Mart-Olav Niklust süüdistati Riikliku Julgeolekukomitee (KGB) töötajate korralduste mittetäitmises, uurimistoimingu takistamises ja kaaskodanike rahu häirimises. Okupatsioonirežiimi ustava teenrina käitus J. Paap äärmiselt üleolevalt, ei soovinud ära kuulata mitte mingisuguseid minupoolseid selgitusi, liiatigi siis rahuliku kodaniku kallal vägivallatsenud bandiitliku, Gestapo-tüüpi asutuse liikmete vastutuselevõtmise näol kohtunikuna oma ametikohustusi täita.
Karistuseks oli 13 päeva aresti, mis J. Paabi määruse kohaselt kuulus viivitamatult täitmisele. Kuna J. Kukk oli juba varem arreteeritud, polnud enam kahtlust, et minulegi on hakatud ette valmistama uut ja hoopis kestvamat vangipõlve: selleks otstarbeks paigutati arestikambrisse KGB nuhke ja provokaatoreid (näiteks Ülo Läll), keda siis hiljem „tunnistajatena” ära kasutati. Kui ma 1. aprillil 1980 karistuse kandmisest vabanesin, oli kella seitsmeks hommikul vangla ette kogunenud rühm inimesi, kes represseeritut lilledega tervitasid...
Ebainimliku kohtlemise tulemusel oli mu tervis halvenenud sedavõrd, et alates 6. aprillist võeti mind ravile Tartu Maarjamõisa haigla neuroloogiaosakonda. KGB jätkas nuhkimist nii haiglahoone ümbruses kui ka selle palatites. 27. aprillil teatas raviarst dr Helene Tulmin, et kuigi ravikuur pole veel lõppenud, tuleb Niklus peaarsti dr Laur Karu korraldusel haiglast välja kirjutada. Nii tehtigi. 29. aprillil nabisid KGBlased mind elukoha läheduses tänaval uuesti kinni. Selgus, et kriminaalasja algatamise määrus sellesama paragrahvi järgi mis J. Kukel oli koostatud juba 20. aprillil 1980, kuid vist ei peetud paslikuks tulla patsienti otse haiglavoodist arreteerima... Tartu AKI-s ootas seekord ees J. Paabi kolleeg Erich Vallimäe, kes võidurõõmutses: „Noh, Niklus, nüüd need uksed teie ees enam nii kergesti lahti ei lähe!” Kuna viibisin justiitskuritegevuse tõttu hädakaitse seisundis, rebisin nn kriminaalasja algatamise määruse tükkideks, viskasin need E. Vallimäe ette lauale ning pidasin endale alavääristavaks temaga suhelda. Ometi oli okupatsioonirežiimi orjalikul käsilasel teatud mõttes õigus: ees ootas järjekordne kohtulavastus, vormistamine „eriti ühiskonnaohtlikuks retsidivistiks” ning palju aastaid kestnud GULAG. Tagasi tohtisin Eestisse tulla alles 1988. aasta suvel: kohtuasi oli vahepeal Moskvas läbi vaadatud ja karistusmäärana kolm aastat leitud küllalt olevat. Alates 1991. aastast olen ka mina täielikult rehabiliteeritud...
Miks ma sellest kõigest Teile praegu kirjutan?
Mitte selleks, et ootaksin poliitilistel motiividel minu represseerimisse oma „panuse” andnud Jüri Paabilt mingit vabandust, rehabiliteerimist, läbielatud kannatuste eest kompensatsiooni või et ma talle annetatud aumärgi üle kadedust võiksin tunda (mul on ju olemas Riigivapi II klassi orden, Valgetähe II klassi teenetemärgist koos mitme teisega ma möödunud aastal loobusin; peale tunnustuse kodumaal on mul veel mitmeid kõrgeid tunnustusi või autasusid välismaalt).
Lähimineviku kommunismivangile valmistab sügavat muret meie ikka veel desovetiseerimata riik ja ühiskond, juba rohkem kui 15 aastat tagasi alanud tühjad jutud rahvusriigi taastamisest ja demokraatliku õigusriigi ülesehitamisest. Hämamise, sõnakõlksutamise ja isamaalise ilutsemise asemel oleks Eesti Vabariigis juba ammugi tulnud läbi viia poliitiline, juriidiline ja eetiline Augeiase tallide puhastus. Toimus ju näiteks Saksamaal pärast hitlerliku Reichi kokkuvarisemist denatsifitseerimine, patrioote ja demokraate represseerinud natsikohtunikele kehtestati vähemalt kutsekeelud, ei tulnud kõne allagi, et mõni Speer või Dönitz oleks pärastpoole ministriks või koguni Saksamaa uueks presidendiks ülendatud. Kas ei tuleks meilgi pärast totalitarismi ikkest ja Nõukogude kommunistlikust okupatsioonist vabanemist Saksamaa, Prantsusmaa, Norra, Taani või Hollandi eeskujul midagi samalaadset ette võtta? Või siis endistviisi eksisteerida puhverriigina, piirduda üksnes kommunismiehitajate sildi- ja värvivahetusega, leppida riigivalitsemise etteotsa infiltreerunud poliitiliste seiklejate, tühikarglejate, muidusööjate, võõrriigi käsilaste, diletantide ja profaanidega? Mis otstarbeks Eesti Vabariigis üldse eksisteerib KaPo?
Mul oleks väga hea meel, kui avalikkus tõepoolest (vt käesoleva avaliku kirja algus) veel enne 24. veebruari 2007 saaks teada nende „hallide kardinalide” nimed, kes tänavu esitasid Teile Jüri Paabi autasustamiseks Valgetähe IV klassi teenetemärgiga.
Et antud teemal senisest rohkem selgust tuua, lisan siia juurde koopia Eesti NSV Tartu linna rahvakohtunik Paabi 19. märtsi 1980 määrusest Mart-Olav Nikluse karistamisest 13-päevase arestiga. Soovitav oleks välja selgitada, kus ja kellena töötas nimetatud isik märtsis 1980 ning otsida üles määruses mainitud toimik nr 43, vorm nr KR-13. Samuti leida Tartu Maarjamõisa haigla arhiivist Mart-Olav Nikluse haiguslugu 1980. aasta aprillist. Tolleaegset tegelikkust tervikuna on iseloomustanud näiteks Tiit Madisson oma raamatutes „Vastassseis” (Umara, Tallinn 1996, lk 15-16 jm) ja „Riigipööraja märkmik” (Lihula 1999, lk 129-131, 272 jm) (väljavõtted mõlemast siia juurde lisatud). Praegu pole mul käepärast Maalehe seda numbrit, kus mõni aasta tagasi ilmus liigutav lugu koos fotodega kohtunik Jüri Paabist kui laulumehest jne. Akadeemiline Vabadusvõitlejate, Inimõiguslaste ja Repressiooniohvrite Mälestuskeskus Hereditas ... in memoriam Jüri Kukk esitas mind 16. jaanuaril 2007 Tartu linna aukodaniku kandidaadiks (ettepaneku koopia samuti siia juurde lisatud).
Teid tervitades, Teie õilsas ja Eesti Vabariigi maine tõstmiseks pühendatud tegevuses Teile jätkuvat edu soovides ning läheneva riigipüha puhul 24. veebruaril (mida enam avalikult ei nimetata Võidupühaks!) õnnitledes


Mart Niklus
Tartus, 9. veebruaril 2007
51006 Tartu, Vikerkaare tn 25
Telefon: 7422590
E-mail:
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus