Mart Niklus Avalik kiri (3)
Eestlased Eestis 28 Feb 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Peadirektor Raivo Aeg,
Kaitsepolitseiamet, Toompuiestee 3,
10142 Tallinn
AVALIK KIRI

Niklus, Mart-Olav,
isikukood: 33409222717,
elukoht: 51006 Tartu, Vikerkaare 25,
telefon: 7422590,
e-mail:

 - pics/2013/02/38794_001.jpg
Mind ajendas Teile kirjutama üks hiljuti trükis ilmunud artikkel: Uno Säästla, „Kes nad olid, need eestluse hävitajad?” (Priius 2012, lk 8, koopia siia juurde lisatud). Kuid ka Kremli-meelse „eriti tähtsate asjade vanemuurija” Erich Vallimäe jätkuvad eneseõigustused ametialastes ja justiitskuritegudes, mille läbi lähiminevikus represseeritud isikud (Johannes Hint, Ain Aitsam, Jüri Kukk jt) on tänapäeval neile esitatud alusetutest süüdistustest ja naeruväärsetest kohtuotsustest täielikult rehabiliteeritud. Infot ja mõtlemisainet mainitud teemal pakub ka paar Rootsist hiljuti saabunud e-mail’i (koopiad siia juurde lisatud).
Režiimitruu tšinovnikuna, inimlike kannatuste arvel prisket sissetulekut taga ajades oli E. Vallimäe 1970.-80ndatel aastatel otsekui spetsialiseerunud teisitimõtlevate intellektuaalide justiitsmõnitamisele okupeeritud Eestis. Sattunud konflikti oma kolleegide ja aatekaaslastega NLKPst, naasnud Murmanskist Eesti Vabariiki ning veendunud siin oma karistamatuses, kujutleb see repressiiventusiast ennast praegu süütu tallekese, lausa roosade tiibadega inglikesena.
Eespoolmainitud sõnumites (siinkohal pole mõeldud aastaid tagasi Enno Tammerile antud intervjuud „Ülekuulatav on Erich Vallimäe”) annab E. Vallimäe selgesti mõista, nagu oleks just Niklus tema „õilsad” kavatsused Jüri Kuke edasise saatuse suhtes nurja ajanud. Et tema, E. Vallimäe, olevat ise peaaegu et dissident, Nõukogude võimu läbi kannatanu, põgenik jms. Et J. Kuke kolgatateekonna algatajad olnud hoopiski Indrek Toome ja Arnold Koop, tema ise aga polevat ei Kuke ega Nikluse järel nuhkinud ja neid jälitanud (mis sellest, et ühena „härraskommunistidest” oli KGB-meelse terve nn uurimisrühma eesotsas!). Oma punaparanoilises hämamises jõuab E. Vallimäe lõpuks selleni, et kommunistliku justiitsmõrva ohver Jüri Kukk olevat sattunud Nikluse mõjusfääri, kes olevat teda „ära kasutanud” – vaikides muidugi maha, miks siis „eriti tähtsate asjade vanemuurija” oma „sotsialistliku õigusteadvuse”, „kommunismiehitaja moraalikoodeksi” ja autoriteediga (?) J. Kukke „kuritegelikest sidemetest” ja „KGB huviorbiidist” ei päästnud. Ilmselt nägi „poliitiline asi” ja „J. Kuke traagika mõistmine” E. Vallimäe poolt ette, et teadlane ja TRÜ endine õppejõud tuleb heita Patarei vanglasse – kus kriminaalvangid suures ühiskambris poliitvangi kohe paljaks riisusid. Muidugi mitte sõnagi ka sellest, kelle korraldusel J. Kukk 1981. a. algul eluohtlikus seisundis Tallinnast ida suunas tappi saadeti, kus oma põhimõtetele ustavaks jäänud märter Vologda vanglas 27. märtsil 1981 hukkus. Küllap vist jällegi kaaskohtualuse Nikluse süül – kes „süüdimõistetu parandamisest ja ümberkasvatamisest” Venemaa teisest otsast 1988. a. lõpuks siiski eluga pääses...
„Tõel võib olla mitu palet”, „Maailm pole must-valge”, „Kõik on suhteline”– taolisi sõnakõlkse kasutavad demagoogid ja blatnoid, kellele asjade ja nähtuste nimetamine nende õigete nimedega pole lihtsalt olemuslikult kasulik.
Kommentaare poliitvangide ja näljasteikide olemasolu või eitamise kohta N Liidus, samuti E. Vallimäe „krokodillipisaratest” võiks veelgi jätkata, kuid mõtetevahetuse alustuseks piisab esitatustki. Siinkirjutaja ei kahtle, et „eriti tähtsate asjade vanemuurija” repressiivne entusiasm inimõiguste kisendaval rikkumisel, nn kriminaalasjade kokkuklopsimisel eestluse hävitamiseks, veelgi enam aga võõrvõimu ees kannuste teenimiseks pärineb kurikuulsast Andrei Võšinski (1883-1954) koolkonnast. GULAGi endise kommunismivangi arvates ei saa E. Vallimäe sihikindlat tegevust lähiminevikus Eesti Vabariiki okupeerinud välisriigi huvides hinnata teisiti kui riigireetmise ja inimsusevastase kuriteona – mis ei aegu!.
Kahjuks leidub meil veel küllaltki palju neid, kes praegugi usuvad, et pärast Jossif Stalini (1879-1953) surma saabus ka stalinistlikele kuritegudele N Liidus lõpp ning et hiljem pole siin nn õigusvastaseid repressioone enam toimunud. Sovetlikele justiitskuritegudele pole Eesti Vabariigis ikka veel õiguslik-ajaloolist hinnangut antud. Punakuritegudele pole punkti pandud ka näiteks N Liidu kangelasest suurküüditaja Arnold Meri (1919-2009) vastu kriminaalasja algatamisega. Markantseimat näidet nendest, kes tänapäevalgi meie hulgas „õigel ajal õigel poolel” olla oskavad, „ausate” nägudega ringi jalutavad, muinasjutulisi rikkusi kokku ajavad, lähimineviku kuritegusid õigustavad või neid teiste kaela ajavad, pakubki sovetliku juristikoolitusega repressiiventusiast Erich Vallimäe.3
Leian, et Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid peavad Erich Vallimäe isiku ja tema tegevuse hindamiseks lähiminevikus viivitamatult ühendust võtma Johannes Hindi tütrega, Jüri Kuke sugulastega, prof Ain Aitsamiga, kõigi teiste praeguseks rehabiliteeritud asjaosaliste ja nende omastega. Siinkirjutaja leiab, et E. Vallimäe edasine tegevus juristina on Eesti Vabariigile suureks häbiks, silmade kinnipigistamine tema kuritegeliku lähimineviku suhtes aga ei midagi muud kui Jüri Kuke ja teiste kommunismiohvrite mälestuse rüvetamine. Kas ei peaks finants- ja majandusraskustesse sattunud Eesti Vabariigi asemel E. Vallimäele pensioni maksma meie idanaabri mõni praegune repressiivorgan või Moskva Kreml?
Alates aastast 1997 korraldatakse Tartu Ülikooli aulas traditsioonilisi Jüri Kuke mälestuskonverentse.

3 Vt näiteks „Jõukust nautiv Indrek Toome”, Eesti Päevaleht LP, 15. 12. 2012; Madis Jürgen, „Endine KGB-mees: Ega ma ei kahetse, aga uhkust ka ei tunne”, Eesti Ekspress, 14. 02. 2013.



Tartus, 18. veebruaril 2013 Mart Niklus,

mitte „J. Kuke hale vari” (E. Vallimäe sõnastus), vaid Riigivapi II klassi ordeni kavaler, Riigikogu VII koosseisu liige, Rahvusvahelise Inimõiguste Seltsi (IGFM) tegevliige.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus