Mart Laar: 22 000 mõrvatud Poola ohvitseri - miks lääs kõik need aastad vaikis? PM (1)
Arvamus 17 Jan 2009  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Mart Laar, ajaloolane ja riigikogu liige

Läinud nädalal näidati lõpuks ka ETV-s Andrzej Wajda laia tähelepanu pälvinud filmi «Katõn». Tegemist pole kindlasti kerge filmiga. Linateos on sünge ning tekitab ebamugavaid küsimusi, kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Mart Laar.

Tõde Katõni veretööst ehk ligi 22 000 punaväe kätte langenud Poola ohvitseri mõrvamisest NKVD poolt 1940. aastal oli teada juba ammu. Ometi võttis aastakümneid aega, enne kui seda ametlikult tunnistati. Kommunistliku maailma soov tõde varjata on omast kohast arusaadav – tõde on sedavõrd valus, et valetamine kuulub lahtutamatult kommunismi teostamiskatsete juurde. Kommunistide valed poleks aga kunagi olnud sedavõrd levinud ning tunnustatud, kui sellele poleks kaasa aidanud lääne vaikimine.

Miks see nii juhtus? Miks ei soovinud lääs kuulda tõde kommunismi kuritegudest? Miks lääs vaikis? Vastust neile küsimustele pole kerge anda. Jättes siinkohal kõrvale kohalike kommunistide sepitsused, seletatakse lääne vaikimist kommunismi kuritegude suhtes tavaliselt asjaoluga, et pikka aega polnud neist seal objektiivset informatsiooni. Paraku ei vasta see seletus tõele. Katõni juhtum on selle hea näide.

Teated Poola ohvitseride hukkamisest Katõnis jõudsid maailma 13. aprillil 1943, mil Berliini raadio hommikusaade tegi teatavaks Smolenski lähedal hukatud Poola ohvitseride ühishaua leidmise ning kutsus rahvusvahelisi eksperte osalema mõrvasid uuriva komisjoni töös. Kuigi lääneliitlased ilmutasid avalikult imestust ja kahtlusi esitatud teadete kohta, tembeldades need Saksa propagandaks, oli neile häirivat informatsiooni Poola Londoni eksiilvalitsuse vahendusel jõudnud varemgi.

Poola eksiilvalitsuse saadik USAs Jan Ciechanowski informeeris juba 1940. aastal USA võime kahtlustest, nagu oleks Stalin lasknud suure osa vangi langenud Poola ohvitseridest mõrvata. 1942. aastal saatsid ameeriklased Pärsiasse pääsenud Andersi armee juurde oma Poola päritolu luureohvitseri kindralleitnant Henry Szymanski, kelle raport süüdistas otseselt Stalinit Poola ohvitseride tapmises. Sama kinnitasid mitmed teised samast piirkonnast saadetud USA diplomaatide raportid.

Saksamaa poolt teatavaks tehtud informatsiooni ning rahvusvahelise uurimise järel kohtus Roosevelt isiklikult oma vana sõbra, eriesindajaga Ankaras George Howard Earle III-ga, kes oli kokku pannud põhjaliku raporti Katõni massimõrvast, süüdistades selles üheselt Stalinit. Earle oli ka esimene, kes avas oma raportis massimõrva põhjuseid, selgitades seda Stalini sooviga Poola oma kontrolli alla saada.

Paraku lükkas Roosevelt Earle’i raporti ühemõtteliselt tagasi, kuulutades talle, et tegemist on «sakslaste vandenõuga». Kui kibestunud Earle ähvardas enne Jalta konverentsi 1945. aasta märtsis oma raporti avalikuks teha, keelas Roosevelt selle kategooriliselt ära ning lasi Earle’i Samoasse saadikuks saata.

Kalevi alla pandi ka ameeriklasest sõjavangi kolonelleitnant John van Vlieti põhjalik raport 1945. aasta kevadel, Saksa vangistusest vabanemise järel. Van Vliet oli üks neid lääne sõjavange, kelle sakslased olid arvanud Katõni uurimiskomisjoni koosseisu. Van Vliet ei lasknud end Saksa propagandal ära kasutada ning keeldus kategooriliselt igasugustest avaldustest, tutvudes samal ajal põhjalikult komisjoni tööga.

Vabanemise järel esitas ta USA luurele põhjaliku raporti, kus üksikasjalikult kirjeldati Katõnis avastatut ning kinnitati Nõukogude poole süüd massimõrvas. Mis aga veelgi hullem: USAs mindi aktiivselt kaasa Nõukogude propagandakampaaniaga. Katõni veretööst rääkivaid Poola pagulasi süüdistati USA ajakirjanduses Vene-vastasuses ja vaata et natside toetamises. Ajakirjandusele oli antud ühemõtteline korraldus Katõni veretööst võimalikult vähe kirjutada ning kui seda mainida, siis süüdistada selles sakslasi. Sama korraldus oli antud raadiojaamale Ameerika Hääl.

Piisavalt tõendeid Katõni veretöö toimepanijate kohta oli ka Suurbritannia valitsuse käsutuses. Juba 1939. aastal andis Suurbritannia saadik Poola Londoni eksiilvalitsuse juures Owen O’Malley oma raportites põhjaliku ülevaate Nõukogude Liidu poolt vallutatud Poola aladel valla päästetud terrorist, küüditamistest ja arreteerimistest.

Kuigi Suurbritannia ametlik reaktsioon 1943. aasta kevadel Saksa teadetele Katõni massimõrvast oli ühemõtteliselt eitav ning ümberlükkav, asusid nad ometi salaja asja uurima. 24. mail 1943 saatis O’Malley Suurbritannia juhtidele oma esimese raporti, mis viivitamatult salastati ning sai avalikuks alles aastakümneid hiljem.

O’Malley asjalik raport kinnitab üheselt NSV Liidu süüd Poola ohvitseride tapmises. Kuigi välisministeerium üritas O’Malley raportit ettevaatlikult kritiseerida, oli tõe summutamiseks veelgi tõhusam kuulutada see mitteeksisteerivaks, mida ka tehti. Kui NSV Liit 1944. aastal pani tõe varjamiseks kokku nn Burdenko komisjoni, mis süüdistas Katõni mõrvades sakslasi, paluti O’Malleyl uus raport koostada.

11. veebruaril 1944 esitas O’Malley oma teise raporti, kus lükkas Burdenko komisjoni tulemused ümber, soovitades valitsusele samas «toimunu oma südametesse raiuda, kuid sellest mitte kunagi mitte midagi rääkida». Selle taktika järgi Suur-britannia juhid ka käitusid. Kui Roosevelti puhul võib tunduda võimalikuna, et ta tõepoolest uskus, et tegemist on Saksa propagandaga, siis Winston Chur-chill oli Stalini süüs veendunud. Ta ei tõstatanud seda küsimust Staliniga aga kunagi, samas oli Churchilli poliitika NSV Liidu suhtes ameeriklaste omast tunduvalt realistlikum – ta vähemalt teadis, kellega tal Stalini puhul tegemist on.

Kui selline poliitika võis Natsi-Saksamaaga peetava sõja ajal veel kuidagi arusaadav olla, siis raske on aru saada, miks tuli tõe varjamist ning olemasolevate asitõendite salastamist jätkata pärast sõja lõppu.

Nii näiteks kuulutasid USA ja Suurbritannia salajaseks nende kätte langenud Luftwaffe õhufotode arhiivi materjalid, kus muu hulgas olid enne Saksamaa kallaletungi pildi peale jäänud Katõni metsast leiduvad hauad.

Avalikkuse surve USAs muutus 1950. aastate alguseks siiski sedavõrd suureks, et Trumani administratsiooni vaiksest vastuseisust hoolimata moodustati 1952. aastal USA Kongressi uurimiskomisjon, mille lõppraport süüdistas üheselt NSV Liitu Poola ohvitseride mõrvamises ning nõudis küsimuse viimist rahvusvahelisele areenile. Seda USA võimud siiski ei teinud, üritades Katõni kuritegude teadvustamist pigem summutada kui sellele kaasa aidata.

Veelgi hullemad olid lood Suurbritannias, kus ametlikul tasemel ei tunnustatud NSV Liidu süüd Katõni massimõrvas sisuliselt külma sõja lõpuni välja. Briti valitsuse käsutuses olevad materjalid salastati, Briti välisministeerium tõrjus järjekindlalt erinevatest allikatest lähtuvat informatsiooni Nõukogude osaluse kohta Katõni veretöös. Suurbritannia suhtus negatiivselt USA Kongressi komisjoni töösse, veeretades selle tegevusele kõikvõimalikke takistusi. 1956. aastal ignoreeris Foreign Office talle saabunud arvukaid pöördumisi Katõni küsimuse tõstatamiseks seoses Nikita Hruštšovi visiidiga Inglismaale.

See võinuks välisministeeriumi arvates kahjustada reforme kommunistlikus blokis ning eriti Poola rahvuskommuniste, kellele Londonis suuri lootusi pandi. 1970. aastate alguses tegi ametlik London kõik endast sõltuva, et takistada Katõni memoriaali püstitamist Londonisse, kinnitades, et selline projekt «ei too mingit kasu Briti huvidele, küll võib neid aga oluliselt kahjustada». Brittide mitteametlik seisukoht on hästi kokku võetud ühe nõupidamise protokolli sattunud lausesse: «Ma kardan, et me kõik teame, et venelased tegid seda, kuid me pole valmis seda avalikult tunnistama.»

On raske mõista, miks otsustati läänes asuda tõde varjama. Kõige lihtsam seletus on, et Teise maailmasõja ajal oli läänel Stalinit sedavõrd vaja, et reaalpoliitikast lähtudes otsustati teda mitte ärritada. Surnud tuleb jätta surnutele ning vaadata tulevikku, kust vastu vaatavaid probleeme Smolenski lähedal asuvad vanad hauad kuidagi lahendada ei aita.
Reaalpoliitiliselt oli selline seisukoht põhjendatud. Lääne demokraatiatel oli tõepoolest vähe valikuid või õigemini polnud neid üldse. Riigi, mille kaitsmiseks lääneriigid sõtta läksid, Hitleri omaaegsele liitlasele ja partnerile Poola hävitamises Stalinile mahamüümine tundus lääneriikidele möödapääsmatu pahena.

Samas oli reaalpoliitikal oma pahupool. Tõe tunnistamine Katõni kohta või vähemalt seda puudutavate andmete avalikustamine oleks NSV Liidu juhtkonda kindlasti äärmiselt ärritanud, eraldi rahu sõlmimiseni Saksamaaga oleks see teda aga vaevalt viinud. Küll oleks Stalini kuritegude avalikustamine võinud viia läänes realistlikuma avaliku arvamuse kujunemisele NSV Liidu suhtes ning seega ka realistlikuma poliitikani, mis oleks omakorda võinud luua võimalusi Ida- ja Kesk-Euroopa sovetiseerimise vältimiseks.

Veelgi raskem on seletada lääneriikide vaikimist Teise maailmasõja järel. Kommunismi olemus oli selleks ajaks juba laiemalt selgeks saanud, Suur-britannias töötati tõe teadvustamisele aga koguni vastu.

Esimeseks seletuseks sellele võiks olla häbi- ja piinlikkustunne. Tõe avalikuks toomine oleks kahtluse alla seadnud lääne moraalsed valikud Teises maailmasõjas, usalduse hoidmiseks demokraatia kui valitsemissüsteemi vastu võis tunduda mõttekamana valetamist jätkata, kui sellega korra juba alustatud oli. Teiseks ei soovitud NSV Liitu ka nüüd liigselt ärritada.

Kommunismi kuritegusid ei soovitud kõigele vaatamata natsismi omadega kõrvutada. Kolmandaks mängis oma osa soovimatus tunnistada endale ja avalikkusele kurba tõsiasja, et Teine maailmasõda ei kujutanud endast valguse võitu pimeduse üle, vaid et pilt oli kahjuks tunduvalt ebameeldivam.

Just seetõttu üritati Stalini sõjaaegseid kuritegusid maha vaikida või seletada neid «sõjaaja vajadustega». Katõni veretöö puhul polnud seda ka parima tahtmise korral võimalik teha. Seetõttu tundus targem olevat juhtunu lihtsalt unustada. Vaid viimastel aastatel on läänes ilmunud uurimused, mis Teist maailmasõda uue nurga alt vaatavad. Norman Davies, kellele president Toomas Hendrik Ilves hiljuti Maarjamäe Risti andis, on siin vaid üks näide.

Tegelikult ei viinud selline valetamine läänt paraku edasi. Otse vastupidi, see nõrgestas tema aluseid rohkem kui tõe avalikuks tegemine. Külma sõja võitmine algas ju tegelikult sellest, kui esimesed lääne liidrid julgesid nimetada kommunistlikku maailmasüsteemi selleks, mida ta tegelikult oli – kurjuse impeeriumiks. See kehtib ka tänase lääne ühiskonna kohta, kus jätkuvalt üritatakse asju mitte nende õigete nimedega nimetada, kartes sellega kedagi solvata. Reaalpoliitika võib teatud hetkedel möödapääsmatuks osutuda, kui sellega kaasas käivaid valesid aga ka ise uskuma jäädakse, astutakse väga ohtlikule teele.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus