Mart Helme piirileppest: me peaksime Venemaaga kauplema mitte niivõrd territooriumi, kuivõrd oma suveräänsuse tunnustamise üle (1)
Eestlased Eestis 15 Apr 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Vahur Koorits
www.DELFI.ee
Mart Helme

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna uueks juhiks valitud Mart Helme ei pea Tartu rahu järgsete piiride tagasisaamist kuigi tõenäoliseks, aga praegu Venemaaga piirilepingu allakirjutamist ta ei toeta.

Te olete Venemaaga piirilepingu sõlmimise vastu, sest seal pole viidet Tartu rahule ja seega kinnistub Narva jõe tagusest alast ja Setumaast ilma jäämine. Kas te peate aga tõesti mõeldavaks, et Eesti võiks kunagi need alad tagasi saada?

See on selline „niikuinii me ei saa neid“ olukord. Me ei lähe neid tagasi vallutama, aga niikuinii tuleb kaubelda. Eesti ei ole kaubelnud. Omal ajal, kui ma olin üks läbirääkimisi pidanud inimene, siis oli meil selge, miks me neid peame. Me pidasime neid, sest me tahtsime saada Euroopa Liitu ja NATOsse. Me saime Euroopa Liitu ja NATOsse. Me ei pea praegu ilmtingimata piirilepingule alla kirjutama.


Me ootame pikkade silmadega, et Venemaal tuleks ükskord demokraatlik valitsus. Me ootamegi seda demokraatlikku valitsust Venemaal, kellega me saame mõistlikult rääkida ajaloost, piiridest, okupatsioonikahjudest ja muust. Jah, anname endale selgelt aru, et neid alasid me tõenäoliselt tagasi ei saa, aga see ei tähenda, et me peame kuidagi kiirkorras ja täiesti loovutuslikult nad ära andma. Me peaksime kauplema ja ootama ja kauplema mitte niivõrd territooriumi üle, kuivõrd oma suveräänsuse tunnustamise üle.

Väljavõtteid Helme kõnest EKRE kongressil

Kahetsusväärselt valmistub valitsus järjekordseteks suurjäreleandmisteks Venemaale. Loomulikult on jutt piirilepingust ning viisavabadusest. Kuigi välisminister Urmas Paet andis 2005. aastal Eesti-Vene piirilepingule allkirja, pole rangelt võttes mitte ühelgi Eesti Vabariigi valitsusel Andres Tarandi jõulurahuvalitsusest alates olnud selget ja vaieldamatut rahva mandaati Tartu rahulepingu järgse piiri muutmiseks. Rääkimata sellest, et ühepoolsed territooriumite loovutused on vastuolus meie põhiseadusega, on need vastuolus ka elementaarse õiglusega. Pole me ju oma territooriumist 5,2% ära andmise eest saanud Venemaalt vastu mitte kõige vähematki: ei vabandust okupatsiooni eest, ei kompensatsiooni okupatsioonikahjude eest, ei tasarveldust Stalini poolt Vene Föderatsiooni koosseisu haaratud alade loodusvarade eest, ei kinnitust austada nüüd ja tulevikus meie suveräänsust, ei Venemaal asuvate Eesti kunstivarade ja president Konstantin Pätsi ametiraha tagastamist.

On mõistetav, et me ei hakka Venemaalt neid alasid tagasi vallutama. Kuid sama mõistetav peaks olema ka, et valitsus Venemaa poolsete vastutulekuteta ning eesti rahvalt referendumil luba küsimata uuele, illegitiimsele piirilepingule allkirja ei anna. Meil on silme ees ka Läti õppetund, kus loodeti läti rahva sünnikodu põliste alade loovutamise järel Abrenes samuti suhete paranemisele Moskvaga, saadi vastu aga uued, veelgi räigemad nõudmised ja ähvardused.

Olukorra muudab veelgi vastuvõetamatumaks asjaolu, et Venemaa vajab piirilepingut viisavabaduse sõlmimiseks Euroopa Liiduga. Viimane tähendab meile aga Trooja hobuse sisselaskmist oma müüride vahele ehk siis ukse avamist idast tulevale massimmigratsioonile ja kuritegevusele, millele loomulikult sekundeerib ka Venemaa, vene keele, vene kodanike ja vene vähemuse mõju järsk kasv Eestis. Siinkohal saab meie seisukoht olla selge ja ühene: valitsus, millesse meie erakond kuulub, ei nõustu Venemaaga viisavabaduse lepingut sõlmima. Kui see leping aga eelnevalt meie osaluseta sõlmitakse, asume valitsusse saades võitlema selle tühistamise eest. Et püsida oma põlisel kodumaal enamusrahvusena oleme valmis lahkuma Schengeni süsteemist. Oleme liiga väike ja ajaloos liiga palju kannatada saanud rahvas, et katsejänesena selles ekperimendis osaleda. Kui lubame piiri kaotamist Eesti ja Venemaa vahel, oleme tagasi iseseisvuse taastamise eelses ajas. Mille nimel läksid siis meie omaaegset majanduspiiri valvama relvitud eesti poisid, keda vene OMON käis peksmas ja alandamas?
91. aastal ei kirjutatud alla mitte ühelegi dokumendile, kus Venemaa oleks deklareerinud, et ta tunnustab Eesti suveräänsust igavesest ajast igavesti, erinevalt sellest, mis on kirjas Tartu rahus. Sellepärast Venemaa Tartu rahu tunnustada ei tahagi. See võtab talt võimaluse käsitleda Eestit vähemalt uue, Nõukogude Liidust lahkulöömise järel sündinud, mitte järjepideva riigina.

Meie asi on järjepidevust iga hinna eest nõuda ja mitte ainult mingi juriidilise, praktiliselt mittesiduva klausliga lepingus, mis ütleb, et käesolev leping käsitleb üksnes piiriküsimust, vaid ikkagi väga selgelt mingi deklaratsiooni või dokumendi näol, mis ütleb, et Venemaa tunnustab Eestit järjepideva ja suveräänse riigina. Niikuiniitamine on asjasse mitte süvenemine ja mingil määral ka selgrootus. Võiks isegi öelda, et ühelgi Eesti valitsusel alates Andres Tarandi valitsusest ei ole olnud rahva mandaati selliseks loovutuslikuks piirilepinguks.

Kui vaadata teie erakonna seisukohtasid nii eestlaste väljarände kui Eestisse sisserände osas, jääb mulje, et te näete Eestit reservaadina, kus eestlased tuleb hoida sees ja võõrad väljas?

Te pole mu kõnet tähelepanelikult lugenud. Ma ei ütle mitte kusagil, et see on reservaat ja võõrad tuleb hoida väljas. Ütlen selgelt, et peab olema meie otsustada, kui suurel määral me laseme võõraid sisse, et meie absorbeerimisvõime ei läheks umbe. Seda võiks võrrelda alkoholi pruukimisega – kui te ülemäära pruugite, siis teie maks ütleb üles, ta ei absorbeeri enam alkoholi. Te jääte purju ja hakkate lollusi tegema. Enamvähem samasuguse võrdluse võib tuua ka võõraste sisselaskmisega. Me ei ole absoluutselt selle vastu, et Eestisse tuleb mingil määral võõraid inimesi, aga määral, mida me suudame kontrollida ja määral, mida me suudame alla neelata. Mitte nii, et ühel ilusal päeval on meil siin moslemigetod, mustade getod ja hiinalinnad ja ma ei tea veel mis. Käivad mingid gängidevahelised võitlused. See ei ole küll see helge tulevik, mida me Eestile soovime.

Aga kui eestlastel on siiras soov Eestist lahkuda, siis kas neil on vähemalt moraalne kohus Eestiga mingit sidet säilitada või võivad nad omal äranägemisel minna, kuhu tahavad?

Me ei eitagi seda õigust. Me tahame lihtsalt luua Eestis majandusliku olukorra, kus eestlased ei pea olema palgapõgenikud ja ära minema, sest ei leia siin oma oskustele piisavalt tasustatud tööd. Inimestel on loomulikult vaba voli minna omandama kogemusi. Kui peate silmas seda, mida ütlesin, et üliõpilased ei peaks kohe tormama karjamaalt marjamaale, siis jällegi, lugege seda lõiku mõttega. Asja sisu on selles, et Eesti riik panustab, et inimesed saaksid ülikooli lõpetada. Inimestel peaks olema niipalju kohusetunnet oma kodumaa ja maksumaksja ees, et ta teatud osa oma karjääri algusest pühendab oma kodumaale.

Selle institutsionaliseerime nii, et te saate õppida riigieelarveliselt, riik maksab kinni ühiselamu, õppekulud – saate tasuta hariduse. Aga sõlmite lepingu, nii nagu pangaga sõlmitakse leping, sisuliselt võtate riigilt krediiti, et te saaksite tasuta õppida. Selle krediidi tasute sellega, et kolm aastat või nagu lepingus kirjas on, töötate Eestis. Aga pärast oma õppekulude tööpanusega tasumist, ei pane keegi kätt ette – palun, kui tahate Ameerikasse? Minge. Tahate Austraaliasse? Minge. Keegi ei hakka Eestile mingit raudset puuri ümber ehitama.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus