MART HELME: Piirileping, mis on käsitletav riigireetmisena (2)
Arvamus 16 May 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2013/05/39302_001.jpg
Lisatud: 7. mai
Suursaadik, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees
Artikkel Terve Mõistuse Sündikaat : http://www.syndikaat.ee/news.p...
Eesti on ennast piiriläbirääkimistel Venemaaga nurka mänginud. Ja seda juba 1994. aastast alates, kui tollane peaminister Andres Tarand Soomes visiidil viibides ootamatult teatas, et Eesti on nõus Venemaa kontrolli alla jäänud, kuid Tartu rahulepingu ja Eesti vabariigi põhiseaduse järgi Eestile kuuluvatest aladest loobuma.

Kahetsusväärselt ja täiesti ebariigimehelikult, diplomaatilisest pädevusest rääkimata, ei lisanud Tarand mingeid Eesti tingimusi tasuks selle loovutuse eest. Ei nõuet tunnustada Eesti riiklikku järjepidevust, ei küsimust 5,2 protsendile Eesti territooriumist jäänud loodusvarade (põlevkivi, mets, liiv, kruus, savi, põllumaa) kompenseerimisest, ei probleemiasetust seoses õigusjärgsete Eesti kodanike staatuse ja varaga, ei nõuet kaotada vastutasuks tollal aktuaalsed topelttollid Eesti kaupadele - mitte midagi.

Paraku nööbiti aga just nii valesti kinni esimene pintsakunööp - ja edasine järgnes juba paika pandud irdloogika kohaselt.

1995. aastal peaministriks saanud Tiit Vähi valitsuse ajal astuti järgmine valesamm, kui vastuseks Venemaa süüdistustele Eesti territoriaalsete pretensioonide kohta hakati, käsi piiblil, vanduma, et meil territoriaalseid pretensioone idanaabrile pole. Taas omapoolseid tingimusi esitamata. Nii jõutigi samm-sammult Venemaale tehtavate lisaloovutuste hinnaga - piirijoone mõningane nihutamine Eesti poole nii Lämmi- kui ka Peipsi järvel, Narva jõe vana sängi jätmine venelastele Narva veehoidlas ja enne Teist maailmasõda mitte eksisteerinud merepiiri mahamärkimine sisuliselt venelaste diktaadi järgi, mille tulemuseks ongi hiljuti Juku-Kalle Raidi poolt päevakorda tõstetud umbes tuhande ruutkilomeetri vee-avaruse ärakinkimine peale muude territoriaalsete kaotuste - 1999. aastal piirilepingu dokumentidepaketi parafeerimiseni.

Välisministril on õigus, kui ta ütleb, et just nendele dokumentidele ta 2005. aastal alla kirjutaski.

Olles omal ajal ise piiriläbirääkimiste delegatsiooni liige ja teades, kui halva lepingu me tänu välissurvele (ähvardused, nagu ei saaks me muidu Euroopa Liitu ja NATOsse) totaalselt ebapädeva ja lühinägeliku poliitilise juhtimise tulemusena saime, rõõmustasin ma siiralt, kui venelased riigikogu poolt ratifitseerimisdokumentidele lisatud Tartu rahulepingu preambula tõttu oma allkirja lepingult tagasi võtsid. See tähendas, et uues olukorras, kus me olime juba Euroopa Liidu ja NATO liikmed, oli meil sisuliselt võimalus taksomeeter nulli keerata ja läbirääkimisi otsast alustada.

Paraku jätkus pintsaku vale kinninööpimine. Ja kuigi vanasõna ütleb, et tark õpib võõrastest, loll oma vigadest, on Eesti diplomaatia antud juhul osutunud topeltrumalaks. On meil ju suurepärane näide, kuidas piiriküsimuse loovutuslik lahendamine ei paku tegelikult vähimatki šanssi suhete parandamiseks Venemaaga. Näide on siinkohal lätlastelt võtta. Loovutas ju Läti piirilepinguga venelastele osa oma rahva ajaloolisest sünnimaakonnast Latgalest.

Vene-Läti suhted on praegu aga niisugused, et Moskva õhutab Läti venelasi läbi viima mittekodanike parlamendi valimisi ning paralleelsete võimuorganite loomist arvuka vene vähemusega piirkondades, Riia kaasa arvatud. Missuguse kaose see Läti sisepoliitikas ja suhetes Moskvaga kaasa toob, pole raske ennustada. Nagu sedagi, et meie lääne liitlased konflikti eskaleerimise vältimiseks Lätile järjekordsed järeleandmised Venemaale peale suruvad.

Seega väide, nagu kõrvaldaks piirileping lõpuks takistused Eesti-Vene heade suhete teelt, pole muud kui soovmõtlemine.

Ent pintsaku vale nööpimise juures on üks asjaolu, millele siiani õigupoolest vähe tähelepanu pööratud on, mida peaks tegelikult käsitlema aga keskse küsimusena.

Asi on selles, et mitte ühelgi Eesti valitsusel pole tegelikult olnud volitusi taoliste loovutuslike läbirääkimiste pidamiseks. Kuna piiriläbirääkimised teostatud moel on algusest peale olnud vastuolus põhiseadusega, on kõik sellekohased initsiatiivid, hiljutised riigikogu kasulike idiootide omad kaasa arvatud, illegitiimsed.

Siinkohal tuleb mind mõista korrektselt. Ma ei räägi Venemaale sõja kuulutamisest, ma ei räägi isegi nende alade mingil muul moel Eesti riigi koosseisu toomisest. Ma räägin volitustest.

Need saab poliitikutele antud kontekstis anda üksnes rahvahääletus. Kõik ilma selleta astutud sammud on tegelikult käsitletavad riigireetmisena. Pluss riigile ja rahvale suures ulatuses materiaalse ning moraalse kahju tekitamisena.

Uskuge mind, kord - ja mitte väga kauges tulevikus - saab Eesti endale rahvuslikult meelestatud valitsuse, kes praegused loovutajad nende seadusevastase tegevuse eest ka vastutusele võtab.

Et seda ei juhtuks, tuleks praegu varuda aga kannatust ja lihtsalt oodata: kuni Venemaa endale demokraatliku ja naabreid respekteeriva valitsuse saab, kellega siis eesti rahvalt saadud mandaadi alusel vastastikku tõepoolest kasulik, nn. win-win, mitte loovutuslik ja illegitiimne piirileping sõlmida.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus