Mart Helme: Eestis on kriis. Ja see kriis pole üksnes valitsuskriis. See kriis on eelkõige moraalikriis (1)
Eestlased Eestis 15 Mar 2014  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2014/03/41708_001.jpg
Mart Helme
www.DELFI.ee
Foto: Andres Putting

Kuigi Reformierakonna juhtpoliitikud seda eitavad ja Andrus Ansipi väitel elame me endiselt kõikidest võimalikest maailmadest kõige paremas, on tavakodanikul siiski üheselt selge: Eestis on kriis. Ja see kriis pole üksnes valitsuskriis. See kriis on eelkõige moraalikriis. Moraalikriisi juured on aga – üllatus-üllatus – meie valimisseaduses.

Siinkohal peame minema tagasi praeguse EV algusaegadesse, kui meie riigile seadusandlikku aluspõhja valama hakati. Oli iseenesest loomulik ja mõistlik, et selle juures võeti lähtepunktiks EW. Viimase ajalugu jagunes teatavasti kaheks üsna eripalgeliseks perioodiks: paljuparteiliseks ning parlamentaarse lehmakauplemise poolest kuulsaks saanud kahekümnendateks aastateks ning 1934. aastast alates ennast presidendiks tõstnud Konstantin Pätsi vaikivaks ajastuks.

Vaikivat ajastut uues vabariigis kopeerida ei tahetud, kuid sama vähe taheti kopeerida ka lehmakauplemise ajastut. Et nende kahe vahel modus vivendit leida, otsustati vaheregulaatorina kasutada valimisseadust, mis ei töötaks paljude ja eelkõige väikeerakondade kasuks. Just viimaste rohkes pääsemises riigikokku nähti ebastabiilsuse ning lehmakauplemise peamist tegurit.

Läks aga nii, nagu alati. Kui algul oli väikeparteidel siiski veel lootust oma esindajaid parlamenti saata ka valimisliitude koosseisus, siis peagi tõmmati sellelegi alternatiivile kriips peale. Ühtlasi keerati kruvisid koomale ka muul moel, sätestades parlamenti pääsenud erakondi (eriti suuremaid) soosivad rahastamisregulatsioonid ning aina tõstes - pealtnäha tänu rahva elujärje paranemisele – valimistel osalemiseks vajalikke kautsjone, mida kõigele lisaks künnisest (5 protsenti) allapoole jäänutele tagasi ei maksta.


Sisuliselt on kautsjonist praeguseks kujunenud demokraatlikule riigile ebakohane ja kodanike poliitilisele eneseteostamisele kõrge tõkke moodustav varanduslik tsensus. Nii peab eelseisvatel Europarlamendi valimistel kaheteistliikmelise nimekirja väljakäimiseks maksma kautsjonina eelnevalt sisse 21 300 eurot. Sajaühe kandidaadi esitamine Riigikogu valimisteks läheks maksma (sõltuvalt vabariigi valimiskomisjoni poolt määratavast baassummast) umbes 70 000 eurot.

Praeguse eiigikogus esindatud erakondade kasuks kaldu erakondade rahastamise seadus võimaldab viimastel kautsjoni raskusteta ära maksta, eiigikogus mitte esindatud erakondade, eriti vastloodud erakondade puhul on tegemist aga peaaegu et ületamatu probleemiga.

Kehtiv vaimisseadus diskrimineerib selgelt ka n.ö. vabu radikaale ehk üksikkandidaate, kelledele ühekordne kautsjoni maksmine võib küll jõukohane olla, kuid kellede segava ja suurparteidele juhitamatu tegevuse parlamendis peab tõkestama kõrgem valimiskünnis. Pealtnäha on kõik küll jokk. Aga kui erakond peab Riigikokku pääsemiseks koguma vähemalt 5 protsenti häältest üleriigiliselt, siis üksikkandidaat peab oma viis protsenti kokku saama vaid oma valimisringkonnast. Sisuliselt tähendab see isikumandaadi võtmist, mis, nagu praktika näitab, on üldreeglina jõukohane vaid väga tuntud ja populaarsetele inimestele. Nii ongi igas Riigikogu koosseisus isikumandaadiga maksimaalselt kümmekond inimest – valdavalt suurerakondade esinumbrid.

Valimiskampaania on reklaamifirmade kuldaeg
Siin jõuame järgmise teemani. Selleks on erakondade rahastamine üldisemalt. Jättes kõrvale hämarad skeemid ja ämma kapid, on nn. riigierakonnad selles küsimuseski ennast võrdsematest võrdsemateks muutnud. Teatavasti sõltub riigikogus esindatud erakonna rahasaak fraktsiooni suurusest. Mida rohkem liikmeid riigikogus, seda suurem toetus maksumaksja kaukast. Loomulikult konverteerub see toetus riigikassast ülalpeetavaks parteiaparaadiks ning valimiskampaaniate ajal ka reklaamiks.

Pole siis ime, et iga valimiskampaania on reklaamifirmade kuldaeg. Maksumaksja rahaga saavad just nimelt riigierakonnad meedia oma (sageli katteta) lubadustega üle külvata, jättes neile väljakutse esitajad - olgu siis üksikkandidaadid, riigikogus mitte esindatud või alles äsja loodud erakonnad - opereerima vaid oma (vältimatult kõhnema) tasku peale.

Kõiki eelpool loetletud meetmeid on samm-sammult meie valimispraktikasse juurutatud põhjendustega, et need tagavad riigis stabiilsuse ning hoiavad võimu teostamise juurest eemal külahullud ning poliitilised seiklejad. Tulemuseks on aga stagnatsioon, poliitiline ringkäendus, poliitbroilerlus ja karjeristlik tuulenuusutamine, mis üha kiirenevas korras hävitavad seda, mida oleme harjunud nimetama Eesti edulooks.

Selle eduloo murenemise näiteks olgu kasvõi see, et kui meil korrutatakse järjest, kui hästi meil on läinud saatusekaaslastega võrreldes, siis ei pea see jutt juba ammu enam paika. 1991. aastaga võrreldes on meie majandus kasvanud umbes neli korda, kuid sama palju on kasvanud majandused ka Venemaal, Kasahstanis ja Aserbaidžaanis. Kusjuures viimased on hüppe teinud just nimelt sel ajal, kui peaministriks on olnud Andrus Ansip ja rahandusministriks riigist miljardeid ESM-i, Kreeka abipakettidesse ning muidu välisabiks lahkelt eraldanud Jürgen Ligi.

Vaja muuta valimissüsteemi
Selleks, et stagnatsioon ja moraalne häving Eestit lõplikult vetsupoti keerisesse ei viiks, on vaja kiireimas korras – juba järgmisteks riigikogu valimisteks, mis toimuvad vähem kui aasta pärast – ära muuta praegune valimissüsteem ja avada uksed uutele, rahva hulgast, mitte parteide tagatubadest tulevatele jõududele. Rahva jõud, patriotism ja loomingulisus, mis on Ansipi stagnatsiooniaastatega justnagu paisu taha kogunenud, peab valla pääsema!

Et see juhtuks, tuleb kaotada varanduslik tsensus, alandada valimiskünnist, kaotada valimisseadusest suurerakondadele lisakohti tagav d`Hondti kordaja, viia kõik registris olevad erakonnad ühesugusele rahastamisele, mis võimaldab neil ülal pidada üht kahe töötajaga bürood, sätestada võrdne ja kontrollitav kulumäär kampaaniatele ning muuta poliitilisest ringkäendusest sõltumatuks presidendi institutsioon, andes presidendi valimise rahva kätte.

Loomulikult ei tee võimul olijad kirjeldatud muudatusi vabatahtlikult. Aga kui rahvas tahab riiki oma kätte tagasi võtta ning muutuda tõeliseks kõrgeima võimu kandjaks, nagu meie põhiseadus ütleb, pole meil teist teed, kui võimu usrpeerinud kivinägude ja kalasilmade pihta lakkamatult tuld anda.

Tegelikult me ühe lahingu ju just äsja võitsime: skandaalidega määritud messias Siim Kallas põgenes, mõistes, et miljoneid dollareid ja VEB fondi väärtpabereid pommidena jalgade küljes lohistades puudub tal
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 21 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus