Markus Järvi: Vabamu või infantiilne unustus? Objektiiv (3)
Eestlased Eestis 19 Mar 2016  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Markus Järvi -
18. märts 2016
Okupatsioonide muuseumi nime muutmine “Vabamuks” annab tunnistust infantiilsuse ja ajaloolise mälukaotuse võidukäigust. Muuseum oli rajatud vaba ja sõltumatu Eesti ideaalile ja meenutas kahte võrdväärselt kuritegelikku terrorirežiimi, mis selle ideaali jalge alla tallasid – natsistlikku Saksamaad ja Nõukogude Liitu. “Vabamu” kontseptsioon üritab kõike eelnevat aga pigem infantiilsesse unustusse saata, ütleb Markus Järvi oma nädalakommentaaris.

http://objektiiv.ee/markus-jar...

Jumaliku korra eitus, inimloomusega kooskõlas oleva hüve asendamine uusajast peale inimkeskse hybris‘ega ja nietzschelik jumalatapp olid need eeldused, mis sünnitasid 20 sajandi õudused – kommunismi ja natsismi. Need ideoloogiad tallasid jalge alla endast väiksemate ja nõrgemate õigused ja vabadused ning nende all kannatasid eelkõige väikerahvad.

Mõlemat terrorirežiimi võib iseloomustada Dostojevski prohvetliku maksiimiga: kui Jumalat pole, siis on kõik lubatud. Täpselt nii ka juhtus: materialistlik ajalooline dialektika kommunismis, mille järgi pole inimene mitte eesmärk iseeneses, vaid lihtsalt üks mateeria kulgemise juhuslik väljund, või üliinimese kultus neopaganlikus ja gnostilises natsismis – mõlemad on perversse surmakultuuri esindajad.

Just see oli Okupatsioonide muuseumi algne sõnum ja sellisena oli ta sügavalt antirevolutsiooniline, terve ja väärtuslik. Selle sõnumi keskmes oli veendumus, et mitte keegi ei vaja ideoloogilisi monstrumeid.

Sirgeselgne vabaduseiha, mis tugineb kristlikule inimväärikusele, perekonnakesksusele, truudusele ja isamaaarmastusele oli väikerahvaste nagu eestlaste ja ka Talvesõja sangarlikult maha pidanud soomlaste kultuuripõhi, mida ei suutnud summutada mitte ükski okupatsioon.

Sellisena oli Okupatsioonide muuseum ühtlasi ideoloogiliste monstrumite hauakivi. See oli monument ühe väikerahva jonnakusele, mille sõnum oli jõuliselt lihtne ja liigutav: me oleme keeldunud suremast ja alla vandumast, aeg on kulgenud edasi, täna on teie perverssed monstrumid surnud ja maha maetud. Meie aga kestame edasi.

Ent mitte midagi sellist ei sisaldu postmodernistlikus ja isikupäratus nimes Vabamu. See on ninnu-nännu infantilistide ja hipsterite mõiste, kes pole vaimselt võimelised siduma vabadust selle lättega: meie esiisade elu ohvriga Vabadussõjas. See on nende muuseum, kes pole võimelised kujutama ette oma sõõrmetes 9. märtsi pommitamise vingusuitsu või Siberi poole õõtsuvate loomavagunite lehka.

Väga hästi võtab selle suhtumise kokku sotsist kultuuriministri Indrek Saare lause: “Nii nagu muutub aeg, peavad muutuma ka muuseumid.”

Mis aeg see nüüd viimase paari aastaga kätte on jõudnud, et kommunistlik okupatsioon pole äkitselt enam mäletamist väärt ning tuleks meie ajaloolisest mälust välja visata? Mis aeg see on, kus muuhulgas ka soomeugrilasi alaväärtustav natsismiideoloogia ja plaan meid sõja lõppedes asumisele saata polegi äkitselt enam muuseumikõlbulik?

Mis aeg see selline on, kus okupatsioon pole enam okupatsioon, iseseisvus on taak ja orjus on vabadus? Küsigem endalt, kas me tahame, et selle aja vaim võtaks meie üle võimust?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek
Feb 21 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus