Eesti Elu
Malle Kerson: „Klaverimäng on samal ajal kunst, teadus ja sport“ (2)
Inimesed 19 Nov 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/11/30357_1_t.jpg
Nädala portree

Malle Kerson on sündinud ja üles kasvanud Torontos, siinsete tuntud eestlaste Stella Kersoni (hilisema nimega Pahapill) ja Ants Kersoni tütrena. Lapsena ja varases nooruses osales ta aktiivselt eesti ühiskonnas, tehes läbi kõik täienduskooli astmed, käies laagrites jm., aga viimased paarkümmend aastat on eestlaskonna tegemistest kõrvale jäänud. Näiteks Tartu College’isse, kus asuvas Eesti Elu toimetuses meie intervjuu toimus, polnud ta ligemale 30 aastat sattunud. Hiljuti Eesti Maja külastades sattus ta ka Estore’i poodi, kus tänu Avo Kittaskile tekkis side Eesti Elu toimetusega ja nii tuli Malle ühel novembrikuu päeval siia intervjuule. Ta märkis kohe, et on väga tagasihoidlik inimene ja avalik tähelepanu, mis teda lapsena tihti saatis, on talle ikka vastumeelne. Kuid ta oli valmis endast siiski meie lugejatele rääkima.

Rääkides oma lapsepõlvest meenutab Malle, et avalikke ülesastumisi oli tal tõesti palju. Kuna ema Stella oli väga tuntud klaveriõpetaja ja kultuuritegelane, suunas ta ka tütart juba varasest lapsepõlvest alates klaverit ja viiulit õppima ja muidugi ka rohketele esinemistele, Eesti Majas ja mujal. Mallele aga pole kunagi meeldinud rahva ees esineda ja ta tundis end enamasti ebamugavalt. Kuna ta elas pidevalt muusikalises maailmas, tuli loomulikult kodus igal õhtul klaverit ja viiulit harjutada. Lisaks muusikale tegeles Malle ka võimlemisega, olles Kalev Estienne ridades.

Kultuur ümbritses Mallet kogu aeg. Ema oli klaveriõpetaja ja eksamineerija, mille tõttu reisis ta palju mööda Kanadat, lisaks asutas ta ka Eesti Kunstide Keskuse ning tõi üle maailma kunstnikke Torontosse esinema. Malle puutus kokku selliste maailmatasemel nimedega nagu Neeme Järvi, Arvo Pärt jmt.

Isa Ants Kerson oli teadaolevalt esimene eestlasest vannutatud advokaat Kanadas, väga tuntud ja lugupeetud. Tal oli palju vaimseid ja filosoofilisi huvisid ja ta oli ka suur sportlane: iga päev käis ta ujumas ja jooksmas. Puhkuse ajal viis ta terve pere matkama, talvel suusatama jm. Isale meeldis ka oma kätega midagi luua, eriti kividest: neil oli suvila Six Mile Lake’i ääres, kus ta pidevalt midagi ehitas või parandas. Ta oli ehitanud sinna umbes 100 kivitrepi astet. Kõige paremad lapsepõlvemälestused ongi Mallel perega koos olemisest: suvilas viibimisest ja ühistest puhkustest Floridas jm. Kuna vanemad on tänaseks siitilmast lahkunud, kuulub see suvila nüüd Mallele ja on talle väga armas koht, kuhu ta alati esimesel võimalusel sõidab, ja seda kuni hilise sügiseni. Sport ja loodusearmastus on Malle elus tähtsal kohal.

Kui Malle mõnikord lapsena tundis, et õppimine ja muusikaline koormus hakkab tal üle pea kasvama, oli isa talle alati suureks abiks oma praktilise nõuandega. Isa aitas tal päevaplaani paika panna ja vaatas, et kõik oleks tasakaalus. Isa surm 1981. aastal oli Mallele suureks löögiks. Varem elasid nad Forest Hill’is, siis kolisid nad emaga tuntud korterimajja Palace Pier’i.

Malle jaoks oli üsna loomulik astuda Toronto Ülikooli klaveri eriala õppima. Aga kolm aastat hiljem tundis ta, et on üleväsinud, ja võttis õpingutest pausi, mis küll emale ei meeldinud. Ta läks tööle hoopis Amjärve pagari juurde ja oli selle otsusega väga rahul.

Malle abiellus 24-aastaselt, kahjuks ei jäänud abielu püsima. Ta õppis abielu ajal ära õmblemise, õmbles kardinaid ja koguni mehele riideid ja talle see loominguline tegevus väga meeldis. Peale lahutust 1988.a. pidi ta endale ülalpidamist teenima hakkama ja kõige loogilisem oli siiski hakata klaverimängu õpetama. Tal olid olemas kõik õpetamiseks vajalikud teadmised ja ta hakkas inimeste kodudes käima, mida paljud õpetajad ei olnud valmis tegema.

Peale lahutust läks Malle tagasi ülikooli — seekord Yorki — ja sai 1993.a. diplomi muusika alal. See oli tal juba teadlik valik ja otsus. Malle sõnul lähevadki inimesed ülikooli sageli liiga noorelt, kui pole sihid eluks veel selged. Teistkordsel ülikooli minekul teadis Malle aga täpselt, mis teda huvitab; ta õppis palju jazz’i, blues’i ja boogie-woogie’t, mis on tema suur huviala. Muidugi on ta alati saanud palju abi ja nõu oma emalt, kelle näpunäiteid kasutab siiamaani. Ema suri 2007.a.

Kodudes õpetamas käib Malle siiamaani ja leiaks omale hea meelega ka eestlastest kliente.

Klientuuri kasvatamine käis algul nii, et ta trükkis ise reklaamkuulutusi ja pani uste vahele. Kõige suurem reklaam käib ikkagi suu kaudu — kes tema tööga rahule jäänud, soovitab sõpradele-tuttavatelegi. Vahepeal töötas Malle ka ühes muusikastuudios, aga ta leiab, et kodudes käimine sobib talle rohkem. Talle meeldib töötada inimestega individuaalselt, siis tunneb ta end omas elemendis. Tema sõnul on suur vahe esinejatel ja õpetajatel: esinejad annavad endast välja, õpetajad jälle kuulavad ja võtavad sisse, aitavad inimestel paremaks saada.

Mallel on iga nädalapäev, mil ta õpetab, planeeritud erinevasse linna piirkonda; õpilaste vanuses mingeid piiranguid pole, alates 5. eluaastast ja kasvõi sajani välja.

Kõige rohkem on õpilaste seas lapsi ja noori, aga ka täiskasvanuid. Kunagi pole hilja hakata tegelema alaga, mis on alati südamelähedane olnud, aga milleks kunagi aega pole olnud. Õpilasi on Mallel erineval tasemel: nii edasijõudnuid kui ka algajaid. Pole midagi üllatavat selleski, kui keskikka jõudnud inimesel, kes pole elu sees klaverit puudutanudki, tekib soov seda mängu harrastama hakata. Malle sõnul on see täiesti võimalik, kui on olemas tahe ja soov harjutamiseks, kui näpud liiguvad ja inimene lugeda oskab! Saab ju ka kesk- või vanemaealine inimene, kes pole palju ennast elu jooksul treeninud, hea tahtmise ja treeneri abiga end heasse kehalisse vormi viia. Mitte miski pole võimatu.

Andekuse koha pealt arvab Malle, et seda saab arendada: kui on olemas huvi, jõuab igale poole. Iga inimene on omamoodi andekas: mõni on kiirem komponeerija, üks on parem ühes, teine jälle teises stiilis jne. Paljud Malle õpilased on hakanud ka ise komponeerima — ta on osanud nendes selle võime välja tuua. Ta peabki end rohkem treeneriks kui õpetajaks. Malle abistab noori ka konservatooriumi eksamiteks ettevalmistamisel.

Malle õpetamisfilosoofia on järgmine: klaverimäng on samal ajal kunst, teadus ja sport. Sport selles mõttes, et algul tuleb treenida muskleid, harjutada näpuhüppeid, arendada kiirust jne. Teaduse poole pealt: mis sorti hääl tuleb teatud liigutustega kooskõlas jne. Ja kõik see kokku teebki kunsti: sport ja teadus annavad kunstile parema väljendusvõime.

Malle on õnnelik, sest ta armastab oma tööd väga ja ootab igat päeva, kui saab jälle õpetama minna. Siiani püsib kontakt ühe endise õpilasega, keda hakkas õpetama juba 16 aastat tagasi. Tore on näha, kui kaugele muusikas mõned õpilased on jõudnud. Eesmärk ei peagi alati olema jõuda kuskile tippu, vaid tegeleda sellega, mis on südamelähedane.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus