Eesti Elu
Majanduskommentaar: Miks majanduse turgutamis-stiimulid ei tööta? (3)
Arvamus 09 Apr 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Viimase majanduskriisi ajal kasutasid Kanada ja Ameerika Ühendriikide valitsused suurel hulgal maksumaksjate raha oma majanduste turgutamiseks. Valitsused andsid raha mitmesugusteks projektideks nagu infrastruktuuri (teede, sadamate jne) parandamiseks või laiendamiseks. Ameerikas oodati, et see langetab üsna kiiresti töötuse protsendi 10-lt 8-le. Seda pole aga umbes aastaga juhtunud. Ühes Kanada hiljutises uurimuses väidetakse, et siinsest stiimulist pole mingit kasu olnud.

Stiimulite puhul on probleemiks, et selleks, et kellelegi midagi anda, peab kelleltki teiselt seda võtma. Vasakpoolsed poliitikud jätavad küll mõnikord mulje, et raha tuleb kelleltki võtmata või vaid rikastelt.

Oletame, et valitsus annab majanduse turgutamiseks enamikule kodanikest $600, ilma et nad selle eest tööd peaksid tegema. Siis on üsna tõenäoline, et nad seda raha kasutavad tarbimiseks, mis tõstab majanduses nõudmist teenuste ja toodete järele ning stimuleerib selle kaudu majandust. Raha ei tule aga mitte taevast. Nagu eelpool mainitud, tuleb kellelegi raha andmiseks seda teistelt võtta. Neil, kellelt võetakse, jääb raha sellevõrra vähemaks, mistõttu ka nende nõudmine kaupade ja teenuste järele langeb. Kui valitsus turgutab majandust võlga tehes, siis tuleb see võlg ikka kunagi tagasi maksta.

Raha saanud inimesed ei tee selle eest tööd. Need, kellelt raha võetakse, löövad ehk käega – miks ma ikka raban tööd teha, kui minult rohkem raha võetakse?! Niisiis on tõenäoline, et tehtud töö hulk ühiskonnas langeb, mis omakorda vähendab uue varanduse loomist ja majanduse turgutamise võimalusi.

Vasakpoolsete poliitikute mantra, et me võtame ainult rikastelt vaesematele andmiseks, ei pea enam paika, sest praegused valitsused vajavad üha suuremaid sissetulekuid. Luuakse kõikvõimalikke uusi programme ja suurendatakse lubadusi; antakse järele avaliku sektori ametiühingute nõudmistele. Samas muutub ühiskonna vanusepüramiid – väheneb töötajate osakaal võrreldes alaealiste ja pensionäridega. Selletõttu kehtestatakse uued käibemaksud, valitsuste mõned teenused ei ole enam tasuta ja muutuvad aina kallimateks; on ka sisse seatud igasugused muud raha kogumise menetlused. Torontos on näiteks tänavatel autode parkimist kõvasti piiratud ja valel kohal või parkimisaja ületamise eest on päris krõbedad rahalised karistused. Linn teenib sellega kümneid miljoneid dollareid aastas. Käibemaksud ja valitsuste teenuste maksustamine tabavad ka ühiskonna vaesemaid liikmeid, kellel tuleb osta käibemaksu alla minevaid kaupu ja teenuseid.

Vaesemate jaoks on sisse seatud käibemaksu korvavad hüvitised, nii et nende neto tulumaks on null. Keskklass aga tulumaksudest ei pääse. Sageli tõstetakse tulumaksu ka varjatult, nagu nüüd Ontarios, kus föderaalse ja provintsi käibemaksude ühtlustamise sildi all maksustatakse seni maksustamata tooteid ja teenuseid. See tabab tavakodanikke ja eriti pensionäre.

Irooniline on valitsuste kasvava rahavajaduse juures see, et enamik valitsusi on võlgades, tulevastelt generatsioonidelt on varastatud raha. Poliitikutel kas puudub majandusteaduslik haridus või on nende oma koha säilitamise tung nii suur, et antakse teadlikult rahaliselt katmata lubadusi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus