Eesti Elu
Luuletus, mis määras ühe eesti naise saatuse (3)
Kultuur 22 Jan 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kirjandusteadlane Sirje Kiin, Marie Underi monograafia autor, kirjutab 17. jaanuari Postimehes, kuidas Marie Underi luuletus „Jõulutervitus 1941“ määras paljudeks aastateks ühe eesti naise saatuse. Tema nimi oli Silvia Uusväli. Silviast ja tema traagilisest saatusest kirjutas hiljuti ka Õhtuleht (23.12.09). Allpool on mõlemaid kirjutisi refereeritud ja ühte seotud.

Aleksander Aspel on öelnud, et Marie Under tähendab meile, eestlastele, sama, mida Goethe sakslastele, Cervantes hispaanlastele või Moliére prantslastele. Teatud mõttes on aga Underi mõju ehk veelgi võimsam, mida tõestab alljärgnev Silvia Uusväli lugu.

Tema perekonnast küüditati, tapeti või vangistati 1940ndail aastail 11 liiget. Noor naine pidas Kasahstani saadetud tädiga kirjavahetust ning tahtes teda julgustada, kirjutas, et hoidke käed rusikas, küll ükskord tuleb sellele ülekohtule lõpp ning te saate jälle tagasi koju. Silvia söandas lisada kirjas tädile ka Marie Underi luuletuse „Jõulutervitus 1941“ – julgeim kaastundeavaldus neile, kes Eestist ära viidi. „Seda jõululäkitust loen ma nüüd igal jõululaupäeval. Kas või iseendale. Seda ma loen jah,“ ütles Silvia Õhtulehe ajakirjanikule.

Ta oli nimelt 15-aastaselt saanud onutütre käest lugeda Underi luulekogu „Mureliku suuga“, mis ilmus 1942. a. ning kirjutanud need luuletused ümber.

Marie Under kirjutas ülalmainitud luuletuse detsembris 1941, äsjaste Nõukogude küüditamiste vapustuse mõjul. Luuletus muutus kohe rahva hulgas legendaarseks, seda loeti ja kanti salaja kaasas nagu taskupiiblit läbi mitmete rinnete ja vangilaagrite.

Silvia saadetud kiri ei jõudnud kunagi tädini. 14. juulil 1950 saabusid tema koju aga neli erariides meest eesotsas kapten Martinsoniga, otsisid ta kodu läbi, pöörasid mööbli kummuli, võtsid kaasa kirjandust ja arreteerisid naise.

Sinimustvalge lipp laual jäi siiski kummalisel kombel läbiotsimise ajal puutumata. See lipp on Silvial tänini alles.
Esialgu viidi ta Pagari tänavale, kus algasid ülekuulamised Nõukogude-vastase propaganda süüdistustega. Teda ennast küll ei piinatud, kuid ümberringi oigasid pekstud saatusekaaslased. See oli nagu õudusunenägu. Silvia kartis kohutavalt.
Edasi viidi ta Patarei vanglasse ning 4. novembril 1950 mõistis ülemkohus ta riigi reetmise eest 10 aastaks vangi. Patareist viidi Silvia esialgu 2 kuuks Lasnamäele tapivanglasse, kus oli külm ja nälg, toiduks vaid liiva täis silgurapetest tehtud supp. 6. jaanuaril 1951 viidi ta Narva vangilaagrisse ja lõpuks tapiga Siberisse, Bashkiiriasse, kus ta koos kümnete tuhandete vangidega ehitas Salavat-Julajevi nime kandvat linna.

Stalini surma järel vabastati Silvia Uusväli pärast 5-aastast vangistust. Vabanemise eel näidati talle tema kohta koostatud kohtutoimikut, kus ta nägi oma kirja tädile koos Underi luuletusega. Underi luuleread olid paksu punase pliiatsiga alla joonitud. Alles nüüd sai ta teada enda arreteerimise tegeliku põhjuse.
Tal lubati küll 1955. a. Eestisse tagasi tulla, kuid ta ei saanud kunagi erialast tööd, ehkki oli väljaõppinud finantsist: ta oli sunnitud töötama küll liimi-, küll kaablitehases lihttöölisena, sest tal oli märk küljes – ta oli olnud karistatu, poliitiline vang. Silvia viimane töökoht oli Keele ja Kirjanduse Instituudi valvelauas, kus ta oli kirjandusele lähemal. Tema unistus oli saada kunstnikuks, aga see jäi vaid harrastuseks.


Aastad läksid, 1960. aastate lõpus tekkisid tal esimesed sidemed Rootsi põgenenud sugulastega. 1968. a. kohtus ta oma lapsepõlvesõbranna Iviga, kes koos vanematega oli Rootsi põgenenud. Ivi esimesel Eestis-käigul tuli loomulikult jutuks ka Underi jõululuuletusega kiri, mis Silvia elu pea peale pööras. Kui Ivi tuli Eestisse 1970. a., oli tal Silvia jaoks kaasas kingitus – Marie Underi kingitud hõbepross ja luuletaja foto, mille tagaküljel oli pühendus: „Silviale. Marie Under.“ Nimelt oli Ivi ema Underi sõbranna, ning noore tütarlapse saatuselugu, mille suuresti oli määranud poetessi luuletus, oli vapustanud ka poetessi ennast. Kingitus oli tänutäheks selle eest, et Silvia oli tema luuletuse pärast nii palju kannatanud.
„Marie Under oli öelnud, et tal on kohutavalt kahju, et üks inimene on tema luuletuse pärast kannatanud, ja et ta tahaks mulle mälestuseks endast midagi jätta. Ta oli palunud selle ehte mulle edasi anda ning lisanud, et see pole võib-olla väga hinnaline, aga talle endale väga kallis mälestusese,“ meenutab Silvia.
Kuid Underi kingitud ehe polnud mitte lihtsalt eesti hõbesõlg see on väike filigraanne hõbemõõk, mis seisab tupes, selline koduse tööriista ja ühtlasi ka kaitserelva sümbol, mida eesti naised vanasti vööl kandsid.
Silvia Uusväli elab praegu Tallinnas ja kannab Underi kingitud hõbemõõka südame kohal.
„Kas saab olla veel mõjuvõimsamat luuletaja sõna kui see, mille ees üks suurriik, terve impeerium nii kartma lööb, et peab selle luuleväega seotud inimesi aastateks vangistama ja Siberisse saatma,“ küsib Sirje Kiin.
Ehkki meie lugejatele on kõnealune Underi luuletus hästi tuntud ja mõnel ehk isegi peas, on siinkohal põhjust seda veel kord ümber trükkida.


Jõulutervitus 1941

Marie Under

Astun vaikset jõululumist rada üle kannatanud kodumaa.
Igal lävel tahaks kummardada: ükski maja pole leinata.
Vihasäde hõõgub muretuhas, nördimusest kalk, valust hell meel:
ei saa mitte olla jõulupuhas sellel valgel jõulupuhtal teel.
Ah, et on nii kiviränki hetki kanda südamel kui kirstukaant!
Enam pole anda silmavettki – seegi armuand on otsa saand.
Olen nagu tagurpidi sõudja: silmad ikka minevikku säet – tagurpidi – siiski kojujõudja...
ent mu hõimud – kodutuks on jäet...
Ikka mõtlen neile, kes siit viidi..
Taeva poole karjub nende äng.
Nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub – meil on söök ja säng!
Aralt ohkan nagu mõistukeeli,
uskumata, et see täide läeks:
kas me kunagi veel oma meeli
saame tarvitada rõõmu hääks?
***
Ühineb nüüd pimedus ja valgus,
tähtedesse tõuseb kustuv tund.
Loojumisse pandud puhte algus –
öö on äkki nagu avardund.
Kõik on harras, tõsine ja püha,
ripsmeil sulab lume hõbeleht;
tõuseksin kui kõrgemalle üha:
Kutsub nimepidi mind see täht.
Äkki tunnen, et ka täna n e n d e
pilgud tähtedesse tõstet, kust
kuulen vangipõlves õdede ja vende
valus-igatsevat tervitust.
See on meile ainus kahekõne,
särav märguand – oh, loe ja loe! –
tuhatsuine – ja kui oleks mõne
tähe helk veel hingeõhust soe!
Kahaneb me vahelt lumeväli:
tähtedest saand meile ühiskeel...
Nüüd kui oleksime üksijäli
sammumas üksteise poole teel.
Viivuks tummub ehk see: Millal? Millal?
mis teis üha tuikab sunnitööl,
ning me kohtume sel taeva sillal
palgest palgesse sel jõuluööl.

(PM/ÕL/EE)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus