Lugeja: riik hakkab karistama vaesematest peredest tulnud lapsi DELFI (2)
Eestlased Eestis 14 Feb 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Lugejakiri
Delfi Rahva hääl

Teoreetiliselt peaks meil olema demokraatlik riik ja haridus, sh just kõrgharidus, kättesaadav ka neile, kelle vanemail ei ole rahakott puuga seljas. Praktikas tähendab see muidugi, et on rida üliõpilasi, kes, üritades oma õpinguid ise rahastada, venitavad needsamad õpingud normist pikemaks, kuna käivad vahepeal tööl raha teenimas, et siis jälle natuke aega õppida saaks.

Õppeaja venitamiseks ja vahepeal rahateenimiseks kasutatakse erinevaid taktikaid, nagu akadeemilise puhkuse, pikendatud aasta, jt seni lubatud võtete arsenali. Kavalamad üritavad õppida ja eksameid sooritada ka ametlikult küsitud pauside ajal. Nii oligi võimalik ka vaesemast perest pärit üliõpilasel riigieelarvelisel kohal, muidugi, ennast tasapisi kõrgharida, kuigi vanemate rahakott seda teoreetiliselt ei võimaldanuks.

Nüüd aga keelatakse haridusreformiga paljud seni kasutatud nõksud ära. Õigemini, sa võid küll oma õppeaega venitada, aga kui sa miinimum punkte semestri jooksul kätte ei teeni, pead järgmisel semestril kas või osaliselt oma õpingud ise kinni maksma. See tähendab täiendavat rahakulu neile tudengitele, kes niigi elavad kahest kartulist päevas ja teevad ühiselamukoha eest maksmiseks öötööd.

See tähendab, et paljud noored põlevad läbi ja langevad ülikoolist välja karistuseks selle eest, et nende vanematel pole raha neid toetada. See tähendab, et ülikooli ei saa lõpetada mitte helgemad pead ja teravamad mõistused, vaid pigem need, kel on olnud õnn sündida jõukasse perre. See tähendab, et kõrgharidus hakkab olema peamiselt rikaste perede laste lõbu ja nn eliidi eriprivileeg.

See tähendab hariduslikku kihistumist, pooliku haridusega töötute armee tootmist ja senisest oluliselt rohkem katkenud stuudiume. Lisaks tuletame meelde, et meie riigis ei saa ka juba omandatud kõrgharidusega inimesed sugugi alati teab mis kõrget palka. Nii on soovimatus võtta õppelaenu täiesti arvestatavalt kaine mõtteviis, mitte kapriis või foobia.

Niisuguse hariduspoliitika puhul on absurdne rääkida Eestist kui (loodetavasti) teadmistepõhisest ühiskonnast; ja elukestva õppe mõiste omandab masendavalt kurbiroonilise varjundi. Ajud, kes endale siin rakendust ei leia, voolavad aga loomulikult ära sinna, kus neid rohkem hinnatakse ning vabamat ajaplaneeringut võimaldatakse. Talente ei maksa koju kutsuda riigil, kes neile isegi haridust võimaldada ei taha.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus