Eesti Elu
Loeng Eestist, eksiilist ja Välis-Eestist (4)
Eestlased Kanadas 20 Aug 2010 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Sellisena oli Jaan Unduski loeng esmaspäeva, 16. augusti õhtul Tartu College’i saalis välja kuulutatud ja vaatamata puudulikule reklaamile oli see kokku meelitanud üllatavalt arvuka kuulajaskonna. Kohapeal selgus, et neid erinevaid foorumeid vaadeldi kirjanduslikust seisukohast, kuigi teema nimetus seda kuidagi oletada ei lasknud. Mida muud võikski aga kirjandusteadlaselt oodata? Käsitlus oli igatahes huvitav ja ega sellest rahvuspoliitilised elemendidki puudunud.

Raske on nii ulatuslikust ja sisutihedast loengust teha ilusat ümmargust kokkuvõtet. Tuleb jääda üldsõnaliseks, mainides vaid põhipunkte. Vaatluse all oli eesti kirjandus ja selle kaks paralleelharu sel pimedal ajastul, mil kodumaa oli okupatsiooni kütkes. Paralleelist võib siiski rääkida vaid algaastate puhul, kuni Stalini surmani, mil kodumaine ja pagulaskirjandus teineteist peaaegu üldse nägema ei ulatunud. Hiljem tekkisid silma- ja sõrmeotsakontaktid, mis aja edenedes sagenesid ja tihenesid. Loomulikult tekitasid need kokkupuuted poliitilisi lainetusi mõlemal pool, vahel isegi väga häirivaid ja rahvustervikut lõhestavaid.
 - pics/2010/08/29335_2_t.jpg

Probleeme tekkis isegi terminoloogiaga. Eestis liigitas ametlik ideoloogia need kaks haru kodanlikuks ja demokraatlikuks ning loomulikult teineteise suhtes vaenulikuks. Esimesse kuulusid emigrandid (mitte pagulased) kui kodanlikud riismed ja fashistlike okupantide abilised, teise muidugi kodumaised kui ainsa tõelise demokraatia esindajad.

Ka väljaspool kodumaad tekkis terminoloogia ümber mõttevahetusi ja seda juba algaastatel (1949-1950), mil Ilmar Talve leiab, et oleme rahvusgrupp oma iseseisva pagulaskultuuriga. Samas arutleb Karl Ristikivi, kas poleks õigem rääkida lihtsalt eesti kirjandusest, ning lisab, et tema jätaks meeleldi ära isegi teise adjektiivi ja räägiks kirjandusest ilma mingi vabanduseta. Hiljem väidab Enel Melberg, et alles rootsi keeles kirjutama asudes vabanes ta justkui oma vanemate ahistava eestkostmise alt, mis oli tema loojavabadust piiranud.

Mis puutub suhtumisse kodumaisesse kirjandusse, siis võis kohata siinpool samasugust jäikust kui sealses ametlikus sovetlikus joones. Ajakirja Mana juhtkond sai näiteks lugejakirjas sugeda „kommunistliku kirjaniku Kaalepi“ näidendi avaldamise pärast ja Paul-Eerik Rummot nimetati ajakirjanduses „rahvareetur Paul Rummo Moskva poolt kõrgesti tunnustatud pojaks“.

Nagu eelpool mainitud, tuleb aja ning leheruumi nappuse tõttu loobuda paljude huvitavate detailide kirjeldamisest. Siinkirjutajale mõjus loengus kummalisima ja omapäraseimana lektori üks tähelepanek. Nimelt „uue ärkamisaja“ õhkkond, kus pagulaskirjandus sai kodumaisele lugejaskonnale kättesaadavaks. Seda muretseti ja loeti õhinaga, kuid lõpptulemusena kerge pettumusvarjundiga. Selles ei leitud nii palju uut ja senikuulmatut kui loodeti. Põhjuseks oli, et need raamatud jõudsid eestlaste lugemislauale mõnikümmend aastat liiga hilja. Poolsalaja oli mõndagi juba varem loetud ja üht-teist oli ka muude kanalite kaudu rahva teadvusse imbunud. Nende raamatute mõju olnuks palju suurem sel ajal, kui nad trükist ilmusid. Nüüd oli uudsus neis kaotanud oma löögijõu.

Siinkohal ei saa ma jätta esile toomata omapoolset samalaadset pettumust, mis mulle alles pärast loengut meelde tuli ja seepärast kohapeal tuulutamata jäi. Kui Eestile saabus taas iseseisvus, hakkasime väljaspool kodumaal ootama neid teoseid, mida nõukogude võimu ajal polnud võimalik avaldada ja mille autorid olid seetõttu „sahtlisse kirjutanud“. Kummalisel kombel neid ei ilmunud. Põhjuse arvasin leidvat äsjasest loengust. Iseseisvus saabus meile ootamatult ja sama ootamatult tuli see kodueestlastele. Kuna lootus iseseisvat Eestit oma silmaga näha oli kustunud, ei kirjutatud sahtlisse mitte midagi. Milleks kirjutada teoseid, mille avaldamiseks puudusid väljavaated, vähemalt autori eluajal. Selle asemel valiti teine ja praktilisem tee – ettevaatlikult lubatavuse piire kombates õpiti kirjutama nii, et oleks võimalik avaldada. Mida ridasse panna ei saanud, paigutati ridade vahele, kus samalaadselt treenitud lugeja neid omakorda leida püüdis.

Kõnelejat tutvustas publikule Eda Sepp ja loengule järgnenud arutlust, mis oli küllalt elavalolomuline, juhtis Maimu Mölder. Oli sisukas ja meeldejääv õhtu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus