Eesti Elu
Liiviküla, eesti asundus Vaikse ookeani ääres (2) (2)
Arvamus 21 Nov 2008 Olev RemsuEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
(Katkend reisikirjast)

Fataalane lõpp, rist peal

Advig Kiris meenutas, et 1969. a. elas siin veel tema tädi, kes praktiliselt vene keelt ei osanud, võis aga suhelda hiina ja korea keeles. 1989. a. oli Liivikülas veel kümmekond inimest, kes eesti keelt rääkisid. Nüüd siis ainult kolm. Isegi muuseum võib oma otsa leida.

Uute, korealasest omanike jaoks on see ju üks veidrus. Eestlased on ju nende jaoks okupandid, kes hõivasid hiinlaste ja korealaste iidse maa ja mere. Milleks neid au sees pidada? Milleks neile, tsaarivalitsuse tööriistadele kallist ruumi ja pinda kulutada?

Upitan seljakoti selga ja hakkan minema. Soe suveõhtu, sääsed tantsivad pulmatantsu, rohelus lummab. Rada suvilate tagaaedade vahel tõuseb ja langeb. Kui ma kõrgemale jõuan, terendavad nii kaugele, kui silm vaatama ulatab, sinakad, munajad kühmud, need on metsased sopkad.

Mis suvilad! Harilikud laudadest ja vineerist kokku klopsitud osmikud, mille aedades kasvatatakse hambaalust.

Nüüd on vili lõigatud, kehakinnitus kodus, aedades ei ainsatki hingelist, täielik tühjus nagu pärast neutronpommilööki, mil pidid majad püsti ja varandus alles jääma, ainult inimesed maailmast hävima.

Kraaksub vares, mulle täiesti tuttav lind, kuigi ornitoloogias ei ole ma eriti kodus. Ikkagi on meeletult pikk maa minna, kuigi kõnnin ju lühemat teed.

Äkki tehti mulle meelega vale plaan, et spiooni eksitada? Jäta oma kahtlustused! Mis see spionomaaniast parem on, kui sa arvad kogu aeg, et sind spiooniks peetakse?

Kuidas võib aga kalmistu olla külast üldse nõnda kaugel? Kui kaua matuserongid liikusid? Kes kirste kandis? Isegi hobuste ja vankri järel annab vantsida.

Alles järgmine päev saan teada, et ma lähen uuele kabelimäele, vana pühitsetud muld on Bolshoi Kameni (suure kivi – toim) marssimisplatsiks tehtud.

Mulle näib, et õhkki seisab. On pisut kõhe, tundub, et olen ainus inimene suurel tükil maamunast.

Viimaks ometi! Juba enne sissekäiguväravat hiilgab päikeses sibulkupliga, monumentaalne katusmausoleum, sammastel varju all mustast marmorist aukartustäratavalt kolakad hauasambad mehele ja naisele, kohe näha, et tegemist on uusrikastega.

Mõnel inimesel lihtsalt on soov igal pool silma paista, tema kohe peab olema pidevalt pildil. Kui ta on elus, siis annab ta intervjuusid, maksab kõvasti, et kõmuajakirjade kaanele pääseda. Kui tal ei valuta enam ükski hammas, siis...

Meie külakalmistutel on sellises silmapaistvas kohas baltisakslastest mõisnike kalmud või siis nüüd taastatud Vabadussõja ausambad. Siia on leinajad toonud terve kuhja värskeid lõikelilli, need lebavad mustal kivikääpal. Nõretavalt südamlikud epitaafid kinnitavad igavest armastust – oo – naine on mehest oma paarkümmend aastat noorem. Ja mõlemad viis vikatimees ära ühel ja samal päevad.

Mis siis juhtus? Uppusid? Auto- või lennuõnnetus? Või kustutas eluküünla konkurent-maffia? Mida ei tea, seda ei tea. Astun läbi värava, olen kohal.

Hämar surnuaed sopkanõlval on metsa täis kasvanud, lehtpuud vohavad tihedalt nagu hundipadrikus, igale hauale ei pääse niisama ligigi, peab puutüvede vahelt end läbi pressima. Tavaliselt sinaka metallpiirdeaiaga ümbritsetud perekondade kalmuplatsidki on üksteises kinni, otsekui pead-jalad sõlmes. Pole õigeid teid ega radu, pressi end edasi nagu dzhunglis.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus