Liiviküla, eesti asundus Vaikse ookeani ääres (1) (5)
Arvamus 14 Nov 2008 Olev RemsuEWR
    Trüki   E-post   FB     
(Katkend reisikirjast)

EMILIE GAMS (HAMSS) JA ADA KESTER (KÖSTER)


Kaks eesti memmekest saabuvad muuseumisse nagu tellitult õigel ajal – siis, kui meie oleme ekspositsiooni vaatamise lõpetanud. Võõrastust ei olegi, oleme tahtnud näha siinseid eestlasi, Emiliele ja Adalegi pakub kohtumine rahvuskaaslastega palju rõõmu.

Kes käiski siin viimati Eestist, püüavad memmed meenutada. Aah, Ivo Paulus koos oma perega. Kuna see oli? Mullu? Või tunamullu?

Kes seda mäletab! Aeg lendab kiiresti...

Kõhn ja tikksirge Emilie kannab valget pitspluusi, musti pikki, pidulikke pükse, tema täiesti pruune juukseid hoiab pea ligi valge, kaardus soengukamm. Naise näos ei olegi sugugi nõnda palju kortse, kui kujutad ette 70-aastase puhul. Ja juuksed polegi halliks tõmbunud nagu minul, märksa nooremal inimesel.

Pisut lühem ja kühmjam Ada kannab pääsusilmaroosat, mummudega pluusi, valgeid pikki pükse, temagi juustes ei vilksata hõbedat. Ehk mõjuvad noorendavalt Vaikse ookeani soolased tuuled? Või kosmeetika?

Istume ümber laua.

Ka Emiliel ja Adal ei õnnestunud Elfri(i)de Palli kätte saada, nagu ennist meilgi. Ju on vanainimesel kuhugi pikemalt asja.

„Koer saab eesti keelest aru,“ ütlen mina.

„Miks ta siis ei peaks aru saama?“ imestab Ada.

Memmekesed kõnelevad soravalt eesti ühiskeelega läbisegi hiiu murret, see näitab, et lahusolek kodumaast pole olnud täielik, suhtlus on murde sekka toonud kirjakeele pruukigi. Häälduses pole russisme, nagu näiteks venelasel, kes eesti keelt õpib. Hääldus on puhas. Sõnavarra lipsab mõni venekeelne sõna, ja see on paratamatus.

Mis sa teed, kui enamuse oma jutte pead sa vene keeles rääkima! Ainult iseendaga võid emakeeles jutelda! Aga mõned kiiremad ja lühemadki mõtted on juba venekeelsed. Mul on olnud tegemist Buenos Airese eestlastega. Nemad kudrutavad puhast võru murret, millist enam Võrumaalgi ei kuule.

Elu pole kumbagi naist just paitanud.

Emilie kiirustas kohe pärast sõda koos perekonnaga põliskodumaale, elas Tallinnas, Kadrioru-kandis, loomaaia vastas, käis Vabriku tänava vene koolis. Lõpetas kaheksa klassi, läks vabrikusse tööle.

Tuli aasta 1951, saabus kosilane kaugelt Primorjest, see oli laevakapten, siinsetest kuulsatest kaptenite suguvõsast pärit Voldemar Gams. Miks mitte minna mehele lapsepõlve mängusõbrale? Emilie kolis tagasi Primorjesse, õppis arveametnikuks, oli miljonärkolhoosi raamatupidaja.

Õde ja vend elavad siiani Saaremaal, aega võttis, kuid nemad kohanesid ilusasti. Emilie käis viimati Eestis 1991, tahaks veelgi minna, kuid välispassi saamine kohapeal ja viisa taotlemine Moskvast Eesti Vabariigi konsulaadist on keerukas ja vaevanõudev ettevõtmine, mis kulutab rahakotti ja närve.

Emiliel on 38-aastane poeg, kes räägib ka eesti keelt.

Ada pole Eestis käinud. Ta oli kooliõpetaja, praegu pensionil. Ta oli pikki aastakümneid samas koolis õpetaja, kus ta ise alustas õppimist, ainult hoone on teine. Kui Ada koolitirtsuna esimestes klassides käis, oli kool eestikeelne, kui viimastes klassides, oli koolis keelatud eesti keele rääkimine, seda ka vahetundide ajal.

Hirm ei lubanudki emakeelt pruukida, ent kes seda kogemata tegi, sai karistada. Pandi nurka seisma kui korrarikkuja. Suuremagi õnnetuse võis emakeel kaasa kiskuda ja seda kogu perekonnale. Natsionalistid sihukesed! Või spioonid, kes kasutavad omavahel salakeelt, et teised nende juttu ei mõistaks. Ja tegelikult on see üks- ja seesama, natsionalistid ongi spioonid ja spioonid natsionalistid, ühed rahvavaenlased kõik!

Ada 43-aastane tütar heidab praegu kangesti ette, miks ema ja isa talle eesti keelt ei õpetanud. Niisugune elu, kord saad vastu üht, siis vastu teist põske, ilma et sa ise palet ette pööraksid...

Adal on esimesest abielust korealasega poeg, kelle passi viiendal real seisab kirjas, et ta on venelane. Ema passis eestlane, isa passis korealane, ise venelane. Üks pluss üks võrdub kolm.

Memmed meenutavad õudusi. Kolhoosi loomise ajal tundus, et küla küüditatakse eestlastest tühjaks. Hiinlased ja korealased kadusidki sootuks, veidi eestlasi jäi siiski paigale. Kes oleks laevu juhtinud, kes oleks kalu püüdnud? Ei saanud ju viimast kui üht ära viia.

Nüüd tulevad siis hiinlased ja korealased tagasi. Ada teab ka põhjust – venelased ei viitsi tööd teha, joovad ja laaberdavad terve päeva. Idainimesed venitavad naba paigast, rügavad mis hullu, pole ju kahtlustki, kes kelle välja sööb, nüüd kui pole enam parteid ja valitsust venelasi toetamas, kui otsustab raha ja tööarmastus.

Aga mis siis, kui partei ja valitsus hakkavad jälle venelasi toetama? Mis sellest, et partei on teise nimega, kuid sellise arengu märgid on ilmselgelt paista.

Vastust ei tea keegi. Põhiküsimuseks on ikkagi see, kas Venemaal õnnestub rahva sündimust tõsta, ülinegatiivne iive positiivseks pöörata.

Mina usun, et muutmine ei sõltu üldsegi inimeste ja valitsuse pingutustest, siin on taga loodus, kelle teod on mõistetamatud. Mingi tabamatu stiihia reguleerib inimeste, loomade ja taimede hulka maailmas, maailma eri punktides ning inimesele on parimal juhul antud arve lugeda, statistikat teha.

Emiliele ja Adale meeldib kõige rohkem viibida muuseumis. Siin püsib seintel nende elu, nad tunnevad inimesi stendipiltidel. Tundub, et nad nagu elaksid. Siin muuseumis nad otsekui virguksid, tulevad teispoolsusest memmekeste juurde. Kõnni nagu mööda oma vana küla! Samad hääled, samad kilked, sama loojuv päike. Sama sadam, näe poputades tuleb merelt kuunar, trümm täis saaki, selle järel karavanis teisedki alused. Kapteniks naabrimees Volli, kõik madrusedki tuttavad poisid. Sama laevaehituskai, seal asjatavad koolivennad ja kooliõed. Sündmused elustuvad – kosmonautide külaskäik, hiigelkilpkonna püük, tantsuõhtud rahvamajas.

Ühes muusemivitriinis on joonistatud Gamside väärikas sugupuu koos oma paljude harudega, fotod kõrval. Seal on ka Emilie ja Voldemari pildid, oo, isegi pulmapilt! Voldemar admiralilõikelises shikis kaptenivormis, Emilie luikvalges mõrsjakleidis looriga. Palume Emiliel selle vitriini kõrval seista, Tiit teeb pildi. Eksponeeritu eksponaatide taustal.

Paar tundi juteldud, tuleb aeg lahkuda. Teeme hüvastijätuks ühisfotod. Lähme koos muuseumitrepist alla. Mõru klimp tikub kurku, tekib leinaline tunne.

Väljas jätame Ada ja Emiliega jumalaga. Vaatame, kuidas nad oma kerge jalaga kodu poole kapsivad.

Liiviküla kolmest viimasest eestlasest kaks.

Ühelt poolt ju tavalised naised, teiselt poolt suured inimesed, viimased eestlased siinpool Vaikset ookeani.

Suvine septembripäike paistab kõrges taevas, kangete naiste varjud langevad teele.

Üks ajastu on läbi saamas. Äkki juba saanud?
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus