Eesti Elu
Leonhard Virkhausi 100. sünniaastapäeva kontsert Tartus
Kultuur 17 Dec 2010  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2010/12/30655_1_t.jpg
Tiiu Virkhaus Laane

Helikunstnik Leonhard Virkhausi 100. sünniaastapäeva pühitsemine toimus Tartu Jaani kirikus 17.detsembril 2010 kontserdiga „Tiliseb, tiliseb aisakell, Leo Virkhaus 100“. Kontserdi nimi viitab jõululaulule, mille loojaks ta oli.

Kontsert tähistas mu isa pikka elutööd heliloojana, dirigendina ja organistina, mis algas Eestis, jätkus Saksamaa pagulaslaagris ja hiljem Ameerika mandril. Mälestuskontserdil esinesid Tartu Akadeemiline Meeskoor, Tartu Noortekoor, sopran Karmen Puis, bariton Taisto Noor, organist Elke Unt, pianist Jaanika Sirp ja viiulisolist Mari-Liis Urb. Kavas olid sega- ja meeskoorilaulud ( „Hümn kodule“, „Isa sõna“ jt.), koraalid kantaadist „Our Sins He Bore“ ning soololaulud.
Instrumentaalmuusikast esitatakse L. Virkhausi „Adagio cantabile“ viiulile ja orelile ning oreliprelüüd teosest „Psalm 108“. Kontsert lõppes üldtuntud jõululauluga „Tiliseb, tiliseb aisakell“, milles osalesid kõik koorid ja solistid ning ka publik.

Päev enne juubelikontserti toimus seminar L. Virkhausi heliloomingu ja elutöö kohta H. Elleri nim Tartu Muusikakoolis. Seda korraldas helilooja Alo Põldmäe, kes tutvustas isa ja ta elutööd. Põldmäe on juba varem isast pikemalt kirjutanud Tallinna Teatri- ja Muusikamuuseumi ajakirjas. On huvitav, et nad mõlemad õppisid kord Tartu Muusikakoolis Heino Elleri õpilastena. Seminaril esitamiseks viisin kaasa sopran Epp-Karike Sonini poolt valmistatud DVD, kus ta esitab rea isa laule, nagu „Emale“, väljavõte kantaadist „Palve“ jm.

Leonhard Virkhaus sündis 15. nov. 1910 Tartumaal, Väägvere koolimajas, kus vanaisa David Otto Wirkhaus (1837 – 1912) oli juhtinud eesti laulu- ja pasunakooride loomist. L. Virkhaus sai keskhariduse Tartu Õpetajate Seminaris, alustades samaaegselt õpinguid Tartu Kõrgemas Muusikakoolis (1929-1939). Seal õppis ta orelit Jaak Karise ja kompositiooni H. Elleri klassides. Täiendades end oreli alal Hugo Lepnurme õpilasena Tallinna Konservatooriumis, lõpetas L. Virkhaus oreli- ja teooriaosakonna helikunstniku diplomiga a. 1938, millele järgnes kesk- ja kutsekooliõpetaja kutsetunnistus EV haridusministrilt 1939. Perekondlikuks sündmuseks oli abielu Ida Adele Uulitsega 1934. Sellest võrsusid mu vend Rein ja mina, Tiiu.

Isa muusikaalane tegevus oli pikk ja mitmekülgne. Ta tegutses muusikaõpetajana Tartu V Algkoolis 1933-1944, juhtis pimedate kooli orkestrit 1938-1940 ja oli muusikaõpetaja Õpetajate Seminaris 1939-1944. Paralleelselt töötas ta pikemat aega organistina ja koorijuhina Tartu Peetri, hiljem Pauluse koguduses. Aastal 1939 kutsuti L. Virkhaus koori- ja orkestrijuhiks Tartu Vanemuise teatrisse, kus ta tegutses kodumaalt lahkumiseni 1944. Sõjapäevil oli ta Tartu Omakaitse orkestrijuhiks. Tartus organiseeris ta pimedate kooli orkestri, Peetri koguduse meeskoori ja mitmeid suuri lastekoore. Nende ülesannete kõrval lõi ta hulga helindeid soolo-, koori- ja orkestriliteratuuri alal, nende hulgas tuntud „Eesti rapsoodia I ja II“ puhkpilliorkestrile.

Pagulasaastail Saksamaal (1944-1949) jätkas L. Virkhaus muusikalist tegevust Hiddeseni, hiljem Augustdorfi laagrites. Seal asutas ta koori, orkestri, õpetas muusikat laagri koolis ja täitis laagri organisti kohustusi. Endiselt jätkas ta heliloomingut ning esiettekandele tulid mitmed uued helitööd, nt kantaat „Palve“ (sellest omakorda versioon „Isamaa, sinu võlglane olen ma“ sopranile ja vioolale), „Kontsertvariatsioonid C-moll“ tšellole ja sümfooniaorkestrile, soololaulud „Kodumajake“, „Rahulik, püha“, „Kui tume veel kauaks“, 4-osaline „Psalm 108“ sopranile, orelile, harfile ja tšellole, „Hümn kodule“ kooridele puhkpilliorkestri saatel jpm. Leo Virkhaus valas oma isamaa-armastuse muusikasse, sealjuures oli tal kindel usk Jumalasse, et Eesti saab jälle vabaks.

Jõudes USAsse a 1949, oli L. Virkhaus 1950-1976 Bostoni-Cambridge’i Augustana luterikiriku organist ja koorijuht ning tegutses samades ülesannetes E.E.L.K. Bostoni ja Connecticuti kogudustes. Helilooming jätkus Ameerikas, tema koori- ja soololaulud kõlasid paljudel kontsertidel ja laulupidudel nii USAs kui Kanadas. Siin tuleks mainida auhinnatud kantaati „Minu kodu“ ning „Prelüüd ja Toccata“ kontrabassile ja klaverile (esiettekanne Ludwig Juht’i viimasel kontserdil New Yorgis). 1980 ja 1981 kandis Texase A&M Ülikooli sümfooniline puhkpilliorkester ette „Eesti rapsoodia I“ ning „Winter Scenes“. Kuna Leo oli üks parimatest eesti orelikunstnikest paguluses, siis peegeldus see tema rohkes loomingus kirikumuusika alal: “Isa palge ees“, „Kolgatal“, „Laulud Jumalale“, „Vägev on Looja“, ingliskeelne kantaat „Our Sins He Bore“ jm.

L. Virkhausi looming sisaldab üle 80 helitöö ja seda on hinnatud paljude auhindadega. Nii valiti L. Virkhaus 1971. a Eesti Helikunsti Keskuse poolt „Laureaat-heliloojaks“ ja 1979. a. New Yorgi Eesti Meeskoori auliikmeks. Ta oli üldjuht laulupidudel Lakewoodis (1963), Põhja-Ameerika Eesti Päevadel (1968), Ülemaailmsetel Eesti Päevadel (1972) ja ESTO 76 suurüritusel, kus ta lisaks muule organiseeris oikumeenilise kontsertjumalateenistuse.

Muusika kõrval töötas L. Virkhaus Bostonis kujundaja ja joonestajana Aeolian-Skinner’i orelivabrikus. Tema kavandite alusel ehitati USAs mitmed suured orelid, k. a. New Yorgi Lincoln Center’i kontsertsaali suur orel.

Leo Virkhausi viljakas elutee lõppes 2. veebruaril 1984. Nüüd, 16. ja 17. detsembril, mälestati Tartus teda ja ta loomingut. Need, kes mu isa veel isiklikult mäletavad, pole unustanud ta sõbralikku, abivalmis isiksust, tema suurt muusikaandi ja ta vankumatut isamaa armastust. Tema loodud imeilusad, lüürilised meloodiad jäävad püsima väärika monumendina temast.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus