Eesti Elu
Lennuväepoiste sügisene tiivaproov (1)
Eestlased Kanadas 06 Nov 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Juba pealkirjaga pakkusin raasuke üle, aga tühja sellest – juba sel ajal, kui olime veel uljad noormehed, käis pisike bluff asja juurde. Nüüd, kus oleme veel ainult uljad ja sedagi vaid paar korda aastas, suureneb blufi vajadus iga päevaga.



Jutt on muidugi kohalikust Lennuväepoiste Klubist, mille liikmeskond 2. novembril järjekordselt Eesti Maja kohvikusse kokku tuli, daamid käevangus, lipsud sirgeks sikutatud ja vuntsid pumatiga võitud. Bluff seisab selles, et kuigi olime lennuväelased, pole meil iial tiibu olnud. Kükitasime õhutõrjekahuri taga ja üritasime nende tiibu kärpida, kes need olid välja teeninud ja meie seisukohalt vaadates vale mundrit kandsid. Sedagi tegime rohkem õppeväljakul kui mujal. Kuid ega see bravuuri vähenda.



Tuli seista silmitsi nukravõitu tõdemusega, et read aina harvenevad ja juurdekasvu lootusi pole. Samas valmistas rõõmu, et vanemaid sõjamehi ja teisigi sõpru oli kohale ilmunud senisest ohtramalt. Nende moraalset toetust üritasime hüvitada hubase pärastlõunaga, mis ka õnnestus.



Härra admiral (lennuväe puhul jällegi bluff) puudus, kuid sellest ei heitunud juhtkond ega lihtsõdurid. Adjutandid tegid tema töö ära nagu kroonu kord nõuab ja koosviibimine, mida mõningate aastate eest veel suursuguselt manöövriteks tituleerisime, viidi lõpule sama vapralt kui alustati. Villi Mandra lausus tervitussõnad ja tutvustas külalisesinejat, kelleks seekord oli Killi Mirka. Killi on olnud siinses eestlaskonnas aktiivne üsna mitmel rindel, kõige paremini on ta silma (või siiski kõrva?) hakanud etlemisega.



Noorel daamil oli auväärsesse ikka jõudnud poistele pakkuda üht-teist nii silmale kui kõrvale. Värbas endale poiste hulgast toimkonna korras kaaslase, kellega koos luulet luges. Võiks ka öelda, et põletas ilutuld, sest selle sildi all olid nad alles hiljuti koos esinenud ja saalitäit rahvast luulega lummanud. Suutsid paeluda tänastki publikut.



Napoleon olevat ütelnud, et sõjavägi marsib kõhu peal. Selles küsimuses on küll nii maa-, mere- kui õhuvägi ühel meelel. Peakaplan Ester luges söögipalve ja ülemkokk Ülle oli toitlustamise nii osavalt korraldanud, et katelokist ega lusikast saapasääres ei tundnud keegi puudust. Taldrikud ja noad-kahvlid ajasid asja ära. Teise kurva tõdemusena peab mainima, et veiniklaaside populaarsus aina kahaneb.



Pärast einet kontrolliti koosolijate ajaloolist mälu, milles moderaatorina esines Evald Oder. Tuletasime mõningaid seiku meelde ja tegime vajadust mööda korrektiive. Üritati isegi laulu, kuigi orkestri osatähtus kippus domineerima.



Teine adjutant Ilmar Värk jagas tänusõnu ja asutigi üksmeelselt koduteele. Nii kanged sõjamehed kui omateada kunagi olime, ei hooli keegi enam õhtuse tippkoormuse ajal liiklusega võitlemisest.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus