Lauldes läbi enese (1)
Kultuur 13 Jul 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2007/16883_1_t.jpg
Urve Tinnuri: Ühel ja teisel pool. Kirjastus Kentaur 2007. 80 lk.

Pärast pikka ja hoolikat sirvimist olen jõudnud arusaamisele, et Urve Tinnuri luulet on lõpmata hõlbus lugeda, kuid sellest on lõpmata raske kirjutada. Tinnuri on ikkagi eeskätt tundeluuletaja, kes kui mitte esimesel, siis teisel-kolmandal leheküljel kindlasti kahmab su sülle või võtab käekõrvale ja viib Peter Pani kombel muinasjutumaale, kus lapsed iial ei vanane. Kriitiku kirurginuga, millega luulet lahatakse, sel maal ei tunta. Ning autori etteheide, et lehitsed tundeid nagu kehva romaani, sinu puhul ei kehti. Ka ridade vahele vaatamisest pole abi, sest sealgi on tunded. Veidi hoolikamalt peidetud, kuid ikkagi tunded.

Kuid heakene küll – kui on kord kriitiku rolli asutud, siis tuleb autorit ja ta loomingut kuidagi nüsida, kasvõi käänispeaga väitsega, kuid teravamat riista näppu ei hakka. Mis imeloom see Tinnuri siis õieti on? Kummaline segu naivistist ja nõtkesõnalisest vormimeistrist. Nauditavaim naiivitar, keda iial olen lugenud. Oh, ja mässaja on ta ka, nagu iga poeet mingil määral peab olema. Urve Tinnuri mässab tänapäeva vastu, kus tunnetel ega voolaval viimistletud värsil pole eluõigust.

Ei, Urve Tinnuri ei häbene oma tundeid ja selleks pole ka põhjust, sest ta väljendab neid nii graatsiliselt, et lugedes hakkab tahtmatult hinge ümber soe. Teeb seda vahel ka lausa jahmatamapaneva otsekohesusega. Kes teine julgeks tänapäeval lõpetada luuletust sõnadega: „Mu kullake, ma armastan vaid sind.“ Tinnuri julgeb ning jääb ikka ehedaks, usutavaks, ei söandaks isegi öelda, et vanamoeliseks. Vaatamata sellele, et kogu selle luuleraamatu temaatika pärit nagu möödunud sajandi algusest: loodus, armastus, elu lakkamatu ringkäik – sünnist surma, ööst päeva, ühest aastaajast teise. Need põlised väärtused, millele nüüdisaeg üleolevalt nina kirtsutab, on autori osavas sõnaornamentikas omandanud moodsa varjundi. Selles võib veenduda iga luulesõber, kes viitsib enne lugema asumist oma pilli „Tinnuri timmi“ panna. Sest kõiges, mis autor on kirja pannud, peegeldub „läbi enese minek“.

Autorile võiks ette heita pinnapealsust, kuid ka siin tekib tõrge. Tähelepanelik lugeja märkab, et Tinnuri pinnapealsus on sihilik. Tal ei puudu võime tungida sügavustesse, kuid ta ei tunne selleks tarvidust. Ei saa nagu mahtigi, sest pinnal on liiga palju ilusat, mida ei raatsi kirjeldamata jätta. Autor on esteet, kelle kustumatu ilunälg hoiab teda kindlalt maakamaral.

Muidugi on ka pideval ilutsemisel oma varjuküljed. Liigne ilu väsitab. Tinnurit tuleb lugeda kvandikaupa, juua sõõmhaaval nagu head veini või kuulata kammermuusikat, mida ka ei tohi korraga liiga palju saada. Ka on luuletused vormilt liialt üheplaanilised, nagu siledad lutsukivid üksteise kõrval reas. Vabavärssi ei tahaks autorile soovitada, tundes juba ette, kuidas ta hari tõrksalt turri läheb. Kuid veidi vormilist avarust ehk küll.
Mõnel puhul on ka otseütlemisega liiale mindud, jannsenliku õppetuse ivva on jutto korokese sees liiga alasti (Kui leiduks pisuhänd; Uks paotub, süda mitte).

Muist värsse riivavad hinge valusamalt kui teised. „Vanad majad“ ei riiva, vaid annab täistabamuse. „Elan sinule“ trügib oma tundeehtsuses armastusluule paremiku hulka. Ja „Sündimine“ kinnitab veenvalt, et autor on „minugi piinatud hinges ühe küdeva koldega kambrikese üürinud“.

Mul on natuke piinlik, et autorit naiivitariks nimetasin. Kuid ühel leheküljel ajas ta mu valjusti naerma küll. Oma luuletuse „Armastus“ lõpetab autor hüüatades: Oh armastus, kas müüakse sind meetriga / või saab sind osta hoopis grammihaaval? Hull tüdruk, kes armastust verstaviisi ahmib! Ikka grammikaupa. Ja ma ei suuda meeltest peletada pilti, kus Urve seisab poeleti ees, nokatsmüts tagurpidi peas, ja annab tellimuse: „Kakssada grammi armastust, palun, aga mitte seda siirupimagusat. Ikka soola, sibula ja pipraga, tera sinepit võiks ka olla.“ Ja kõhukas kaupmees kuulab, päsmer peos, jälgib hoolikalt kliendi soove ning kaalub soovitud kauba kätte. Soo, sellest peaks surmani jätkuma. Oh, Urve! Naera ometi koos minuga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus