Lapsevanemaks olemise raske töö (2)
Arvamus 05 Jan 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eha Eljas - pics/2007/15014_2.jpg
Eha Eljas
Räägib defektoloog Eha Eljas

Eha Eljas on lapse varajaste aastate arenguga tegelev spetsialist, tema töövaldkonda kuuluvad lapsed, kel on mitmesugused vaimsed või käitumishäired nagu autism, ADD (attention deficit disorder) jpm. Raskemate juhtude kõrval tegeleb ta palju ka nende lastega, kellel on kergemad käitumishäired — kas diagnoositud või ilma diagnoosita —, mis on ravitavad. Seda teeb ta koostöös lapsevanemate ja õpetajatega. Eha töötab tervisekeskuses Adventure Place, kus tegeldakse kuni 8aastaste laste vaimse tervisega.

Erinevad maad, erinevad kombed

Põhjus, miks Eha Eljas soovis Eesti Elule intervjuud anda, oli hiljuti Toronto uudistes kõlapinda tekitanud juhtum, kui Eestist tulnud paar jättis 10kuuse magava lapse autosse, minnes ise poodi. Kanadas on niisugune teguviis keelatud.

Eha Eljas, kellel on endal kolm last, oli algul sellise käitumise üle äärmiselt üllatunud, kuna lapse vanemad olevat väitnud, et Eestis nii tehakse. Ta ei uskunud seda enne, kui oli helistanud paljudele tuttavatele Eestis ja saanud oma suureks imestuseks teada, et nii see mõnikord tõepoolest on — mitmed tuttavad leidsid, et milleks äratada üles magavat last, kui võib lasta tal rahulikult und jätkata, kui ta teeb seda turvalises ümbruses. Ilmselt vastavat teguviisi keelav seadus puudub ja vanemad, kes seda teevad, lähtuvad oma südametunnistusest.

Iga vanem tunneb oma last — on neid, kelle uni on ettearvamatu ja kes magavad korraga vaid pool tunnikest kui ka neid, kes magavad mitu tundi järjest, ent magava lapse jätmine üksinda autosse on sellegipoolest täiesti lubamatu. Eha Eljas toob näiteid, mis kõige halvemate stsenaariumide korral juhtuda võib: kellegi kuritahtliku inimese soov varastada last või autot; välistatud pole seegi, et keegi sõidab pargitud autole otsa. Suurema lapse puhul võib juhtuda, et ta üritab üles ärgates hakata autost välja pääsema või kui võti on sees, koguni ise autot juhtima...

Nagu ütleb Eha Eljas, oli tema jaoks huvitav kuulda, kui erinevad on kombed siin ja Eestis, kasvõi selles osas, et seal jäetakse väikseid lapsi üksi koju — ta ei taha kedagi hoolimatuses süüdistada ega sealseid kombeid hukka mõista, küll aga inimestele südamele panna, et ühiskond ei ole alati nii turvaline kui arvatakse ja et ohud võivad meid varitseda igal pool. Tahaks siiski arvata, et ka Eestis on lapse üksinda autosse või koju jätmine erandlik nähtus, mida ei tehta sugugi iga päev.

Igapäevatöö: aidata erinevate häiretega lapsi

Rääkides oma igapäevatööst, ütleb Eha Eljas, et defektoloogina on tema jaoks ühtviisi huvitav töötada nii laste kui nende vanematega, sest paljud põhjused, miks lapsed nende keskusse satuvad, saavad alguse just kodudest. Laps tajub suurepäraselt kodus valitsevaid pingeid ja haarab need endasse; ta tunnetab sedagi, kas ta on siia maailma soovitud ja oodatud või mitte. Laps tunnetab juba emaüsas olles, mis tooniga temaga räägitakse. Juhtub sedagi, et laps on väga oodatud, aga vanemad on lihtsalt saamatud ega oska temaga vajalikul määral tegeleda — selleks pole andi ega tarkust.

Vaimse tervise keskusesse satuvad lapsed ka näiteks siis, kui nad vajalikul ajal rääkima ei õpi. Seda avastab tavaliselt ema, võrreldes oma last mänguväljakul või lasteaias teiste laste arengutasemega. Loomulikult pole alati tegemist vaimse tervise ega kõnehäirega, lapsed lihtsalt arenevad erineva kiirusega. Keskuses aidatakse ka neid lapsi, keda koolis narritakse.

Palju tuleb tegeleda uute kanadalastega, näiteks nendega, kes on saabunud riikidest, kus on ebastabiilne olukord või sõda. Sealsed lapsed on sageli juba maast madalast puutunud kokku raskete sündmustega, võibolla isegi pealt näinud lähedase surma ja see kõik on jätnud tugeva emotsionaalse trauma. Laps ei oska öelda, et palun, mul on vaja psühholoogilist abi, trauma väljendub sageli tema käitumises, mis võib olla agressiivne, või siis hoopis enesesse sulgunud. Abi otsida ei oska sageli ka laste vanemad.

Last aidates töötavad spetsialistid temaga kõikides keskkondades, kus ta viibib: kodus, koolis või lasteaias, sest tähtis on, et kõik, kes temaga tegelevad, teeks seda ühtemoodi. Koos vanematega arutatakse, mida on vaja teha; last hinnatakse vaimselt ja arenguliselt. Korraldatakse ka koosolekuid, kus osalevad lisaks vanematele veel lastearst, psühholoog, logopeed jt. Vahel selgub, et lapsel on õppimishäire, autism vmt. probleemid ning spetsialistide koostöös püütakse igaühe probleemile leida individuaalne lahendus.

Mõnikord aitab lapse käitumise muutmiseks sellest, kui vanemad muudavad oma käitumist, on rutiini hoidmisel järjepidevad ja kritiseerimise asemel kiidavad last rohkem.

Lapsed omandavad inglise keele kiiresti

Eha, kelle vanemad olid põgenenud Eestist, kasvas ise üles kodus, kus kõneldi ainult eesti keelt ja seda nõuti ka lastelt, nii et kooli minnes ei osanud tema ja enamus tema põlvkonna Kanada eestlasi inglise keelt. Televisiooni mõju ei olnud tollal nii suur kui tänapäeval ja ka mängukaaslased olid enamuses eestlased. Koolis öeldi siis paljude eestlaste vanematele: rääkige kodus lapsega inglise keelt, et laps selle kiiremini omandaks. Eha Eljase sõnul tuleb sellist soovitust veel tänapäevalgi ette, kuigi üldine soovitus uutele kanadalastele on siiski kodus rääkida selles keeles, mis on vanematele kõige omasem, sest milleks hakata lapsega rääkima vigases või aktsendiga inglise keeles. Ka need, kes Kanadas elanud juba mitu põlve, aga soovivad ikka, et oma keel oleks laste esimene keel, rääkigu seda nendega julgelt. Seda muret, et laps inglise keelt ära ei õpi, tundma ei pea, sest lapsed omandavad kooli minnes keele üllatavalt kiiresti. See käib ka nende laste kohta, kellel on arenguhäire.

Kriitika asemel rohkem tunnustust

Nagu teame, on lapse füüsiline karistamine Kanadas keelatud, ent paraku juhtub ikka, et seda tehakse. Paljud vanemad võtavad alateadlikult kaasa sellise kasvatusmudeli, mis valitses nende endi kodus. Eha Eljas ütleb, et karistamise asemel võiksid vanemad oma lapsi hoopis rohkem tunnustada: miks mitte kiita hea käitumise eest, kui midagi on hästi tehtud, olgu selleks kasvõi pudru ära söömine või omavaheline mängimine. Kui lastega käitutakse agressiivselt, hakkavad nad ise samamoodi käituma, ja tulemuseks võibki olla lapse käitumishäire. Laste agressiivsust esineb tänapäeval küllaltki palju.

Üleüldse on aastakümnetega paljud seisukohad muutunud — näiteks vanasti peeti heaks tooniks, et laps räägib täiskasvanute seltskonnas vaid siis, kui temalt midagi küsitakse, tänapäeval julgustatakse aga igati lapsi rääkima nii oma tegemistest kui ka tunnetest. Ja vanemad peavad leidma aega, et lastega mängida, sest mäng on väikese inimese töö, mille kaudu nad arenevad.

Väga tähtis on seegi, et lapsevanemad planeeriks tänapäevases kiires elutempos aega ka enda jaoks. Kuna palju on pingeid ja stressi, tuleks võtta iga päev kasvõi 10 minutit rahulikku aega iseenesele, kasutades seda puhates või sõbrannaga lobisedes, et koguda energiat. Ka abikaasad vajavad vahel aega, et kahekesi kuskil käia. Ja kui ka esineb pingeid igapäevaelus, tuleks osata neid siiski laste eest varjata, sest nende jaoks on tähtis, et elus oleks palju rõõmu ja harmooniat.

Ehaga vesteldes ilmneb, kuidas ta armastab oma tööd, sest ta räägib lastest erilise hoolivusega. Ta paneb ka lastevanematele südamele, et tasub meenutada, mis nendele endile lastena meeldis, et siis samasugust käitumismudelit ja suhtumist ka oma lastele edasi anda.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus