Eesti Elu
Lada ja pulmapidu (1)
Arvamus 25 Jun 2010 Viido PolikarpusEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Aastaid tagasi ostsin ma ühelt noorelt Võrumaa mehelt Aivolt tema vana auto Lada. Tema hoolitseb nüüd ka mu Lada korrasoleku eest ja aitab tehnilisest ülevaatusest läbi saada. Ülevaatusel tuleb nii vana autoga käia igal aastal.

Kord, kui sõitsime Heliga Tamula järve äärde kontserdile, peatas tee ääres meid äkki sama mees, kes oli meile auto müünud, seljas miilitsavorm! See oligi Aivo. Aivot tuntakse siinkandis tema veneaegse miilitsaauto tõttu ja mehel endal on muidugi seljas vastav vorm. Kümme aastat tagasi oleks selline kohtumine nii mõnelegi autojuhile hirmu naha vahele ajanud. Ikkagi miilits, kes su auto peatab! Aga Aivo naljadesse suhtutakse siin väga heatahtlikult.

Aivo küsis minult, kas ma oskan mootorrattaga sõita. Vastasin talle, et omal ajal sõitsin kaks neist hunnikusse. Esimese, Honda 650, New Jersey Turnpike´il, ja teise, Kawasaki 750, lõhkusin ära kruusateel järsku pidurdades. Aivol on nimelt unistus tuua Eestisse vanu Ameerika autosid ja suuri mootorrattaid ning neid siis müüa. Ta tundis huvi, äkki olen mina ka sellest huvitatud.

Üllatusin avastades, et Aivo on tuntud kui väga edukas romurallil osaleja, kellest on kohalikus meedias ja erialaväljaannetes tihti juttu. Kord, kui ma jälle oma auto tema juurde parandusse viisin, näitas ta mulle oma varandust, mida ta pikkade aastate jooksul kogunud oli. Tema õu on täis veneaegseid autosid, mootor- ja jalgrattaid. See tuletas meelde mu venna vanakraami täis õue Lakewoodis. Tema kogub samuti vana kola.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Heliga Aivo pulmas. Ma mõtlesin, et pulmad tulevad väikelinnale kohaselt tagasihoidlikud, kuid kaugel sellest. Kui me raekoja juurde jõudsime, oli kogu tänava äär täis vanu autosid. Seal oli Ladasid, Volgasid, Nivasid ja taevas teab, mida kõike veel. Oli ka üks pikk valge 70-ndate aastate Cadillac. Aga samuti vana sõjaväe veoauto ja isegi mingi vana kiirabiauto. Lisaks kõigele muidugi veel suur arv tavalisi normaalseid autosid.

Minu silma järgi oli Aivo pulmas mitusada inimest. Grupifoto tehti raekoja vastas asuva kiriku ees ja ma kahtlen, kas kõik külalised sellele mahtusid.

Pulmaisa palus pulmalistel sõita kolonnis lähima Maksimarketi juurde, kus pruutpaar pidi tegema esimese ühise leivaostu. Pärast seda sõitsime Roosisaare silla juurde, mille käsipuu külge lukustas peigmees õnne märgiks tabaluku. Seejärel viskasid pruut ja peigmees võtme vette, et keegi teine ei saaks nende õnnelukku lahti keerata. Pruut saatis võtmele järele väikese karbikese, milles oli kirjas tema neiupõlvenimi. Kõik pulmakülalised soovisid, et karbike kiiresti vette kaoks, mis tähendas, et siis on pruudil uue elu alustamine lihtsam.

Selle aja peale hakkas juba nälg näpistama. Vastuvõtt peeti Navi seltsimajas, mitte kaugel Võrust. Kuid selle asemele et minna Navile, võttis kolonn suuna hoopis Haanja poole, kus üks miilitsaauto meid peatas ja kus peeti vähemalt tund aega kõnesid ja ülistati pruutpaari.
Ja ka see polnud veel kõik. Pidime sõitma Suurele Munamäele, sest pruutpaar käis ära ka selle tipus.
Nüüd alles saime sõita Navile ja pidada maha toreda peo, mis lõppes ilutulestikuga.
Pean ütlema, et Aivo pulmapidu oli täiesti mehe enda nägu. Ehk teisiti öeldes – Aivoga koos saad sa alati rohkem, kui oled osanud soovida või loota.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus