Eesti Elu
Küüditatud lapsed (2)
Arvamus 23 Mar 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Neil päevil meenutame 1949. a märtsiküüditamist, mis on jätnud traagilise jälje Eesti ajalukku.

Täiskasvanute ja laste maailmapilt sündmustest on sageli erinev, seda ka märtsiküüditamise osas. Kui täiskasvanute jaoks oli see traumeeriv elumuutus, siis lapsed pidasid seda omamoodi seikluseks. 20.702-st küüditatust jõudis Siberisse 20.601 inimest, kes ei klappinud Eestis kanda kinnitanud nõukogude võimu kavadega. Küüditatud, sh ka lapsed, paigutati ühise nimetuse alla – rahvavaenulik element.


Venda Lindla, kes oli 25. märtsil 1949 vaid 5-aastasena sunnitud asuma Siberi-teekonnale, ütleb, et ei osanud sel reisil erilist hirmu tunda, tema jaoks oli pikk Siberi-reis põnev sündmus. Ta meenutab soojalt ka siberlasi, kes neid sõbralikult vastu võtsid ja tänu kellele nende pere ellu jäi. 1951. a läks läks ta kohaliku kooli 1. klassi, kus oli palju erinevatest rahvustest lapsi – kõik saatusekaaslased. Venda kirjeldab küllaltki positiivsetes värvides oma Siberis veedetud lapsepõlve – suusatati, mängiti, käidi kalal jpm, mida lapsed ikka teevad. Eestlased pole teadagi hädavaresed, nende leidlikkust peegeldab Venda mälestuskild, kus hakkajad mehed tegid katuste jaoks pilpamasina. Et pilpanaelu kohapeal polnud, saadeti neid Eestist pakkidega. Kohe hakkas tulema tellimusi kohalikelt, kes polnud oma elus pilpakatust näinudki, sealmail aeti läbi mätta- ja palk-katustega. Eesti naised õmblesid ja kudusid „sunnitööst“ vabal ajal nii palju, kui jõudsid. Nõudmine ületas pakkumise, mis aga eriti tervitatav – „kunded“ tasusid sageli natuuras.

Venda eesti keele oskust aitas säilitada kirjavahetus vanaemaga Eestist. Ema nõudmisel tuli poisil iga päev lugeda kodust kaasavõetud raamatut „Eesti rahva ennemuistsed jutud“.

Kui avanes võimalus Eestisse naasta, ei kaheldud hetkekski. „Kaasa võtsin Siberist vene keele ja head mälestused. Need olid parimad lapsepõlveaastad, sest mured läksid minust mööda. Vanemad andsid kõike, mis vähegi oli, oma käest lastele. Ja eestlane on juba selline, kes end üles töötab igasuguses raskes olukorras,“ kirjutab Venda Lindla.


Eesti poliitik Lagle Parek, kes samuti küüditati 1949. a Siberisse, kinnitab, et temalegi oli Siberi-elu rohkem seiklus kui trauma.

Pärast Stalini surma Eestisse naasnud küüditatud lapsed olid Siberis läbinud põhjaliku punase ajupesu. See kujundas nende tulevikku ja maailmavaadet. Nad pidasid kommunistlikke ideaale ainuõigeteks ja oskasid perfektselt vene keelt. Ometi ei avanud see neile Nõukogude Eestis hariduse ega karjääri uksi, sest neil oli n-ö plekk küljes. Nüüd on nad jõudnud pensioniikka. On aga huvitav, et Siberis sõlmitud sõprus püsib siiani. Nii kogunevad Krasnojarskis oma nooruse veetnud eestlased igal aastal kokkutulekule, kus pole kombeks kiruda Eesti Riigikogu ega valitsust, vaid ollakse positiivsed.

Need eluraskustega harjunud inimesed ei virise ega nurise ka pensionieas, sest nad on elus alati hakkama saanud ja harjunud vähesega läbi ajama. Oma ellusuhtumisega võiksid nad noortele eeskujuks olla.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus