Kultuuriminister Raivo Palmaru: (2)
Arvamus 08 Dec 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tahan, et Eesti oleks küpsem, demokraatlikum ja tolerantsem

Kohtusin Baselis endise ajakirjaniku, kultuuriminister Raivo Palmaruga, kes oli nõus käsitlema teemat „Eesti ajakirjandus“. Filosoofiadoktor Raivo Palmaru on valitud kaks korda aasta ajakirjanikuks, ta on kirjutanud üle 500 artikli ning avaldanud mh raamatu „Meedia võim ja demokraatia: Eesti kogemus”. Intervjuu täisversiooni on Teil võimalik lugeda Saksa-Eesti Foorumi koduleheküljelt www.destfor.de

Kas nõukogude ajal vajas ajakirjanik aatelisust?

Nõukogude ajal oli ajakirjanik selles mõttes lihtne olla, et lehed olid õhukesed ja täis igasugust sodi. Eluarusaamade mõttes – Eestis elavate inimeste arusaamad tollel ajal olid vaieldamatult teistsugused kui praegu. Arvan, et eestlased ei ole nendest arusaamadest päriselt lahti saanudki. Eesti oli tookord väga suletud. Seda on tagantjärele märkinud mitmed välismaalased, kes 80-ndate aastate lõpus eestlastega kokku puutusid. Meie taasiseseisvumist lähedalt jälginud Rootsi diplomaat Dag Sebastian Ahlander on kirjutanud, et tema vestluskaaslased nii Balti nomenklatuuris kui rahvarinnetes olid välismaailmast ja selle arvamusest kohutavalt halvasti informeeritud. Nende teadmised piirdusid oma maa ja oma olukorraga. Nende isolatsioon oli olnud totaalne, kirjutab Ahlander. Tal on kahtlemata õigus – nõukogude süsteemi mõju inimeste ajudele oli üllatavalt tugev. See mõju jätkub siiamaani.

Mis Eestis segab, ongi seesama minevik. Eestlased näevad tegelikkust vägagi palju oma ja vaenlase vastanduses. Sealt tuleneb eetiline relativism – erinev suhtumine samade asjade puhul erinevatesse inimestesse – omadesse ja vaenlastesse. Sellest tuleneb ka mõningane umbusk ausasse mängu ja plurarismi. Eestis, kui te vaatate tähelepanelikult arutelusid, siis te ei leia sealt kuigi palju argumenteerimist. Väidete esitamise viis on pigem süüdistav ja terav.

Kas muutumisele aitaks kaasa see, kui inimesed oleksid valmis käsitlema avatult oma minevikku?

Jah, nii minevikku kui ka olevikku. Aga ma kardan, et eestlased ei pruugi olla selleks valmis. Põhjust seletab semiootika. Nimelt liigitatakse semiootikas koode ehk märgisüsteeme väga erinevalt. Üks liigitus pärineb sotsiolingvist Basil Bernsteinilt, kes eristas piiratud ja arenenud koodi. Piiratud koodi abil signaliseeritakse kuuluvust kampa – mina kuulun sinna ja mitte mujale. Arenenud koodi abil väljendatakse mõtteid ja antakse märku endast kui isiksusest. Sel moel esitatakse argumente, ei signaliseerita, et kuulun siia või sinna, vaid antakse pigem märku, et olen üksikisik, iseseisvalt mõtlev indiviid. Eesti meedia tavatseb pruukida pigem piiratud koodi ja selles olukorras on asju raske avatult käsitleda.

Kuid Teie kuulute ju ka Keskerakonna kampa.... Kas parteidistsipliin võtab Teilt ära vabaduse liikumiseks?

Ei võta. Olen eluaeg silma paistnud sellega, et olen halb rivisseisja. Kuid kambad kampadeks, ainuüksi see ei määra inimese väärtust. Peale poliitiliste või kodanikeväärtuste on olemas veel isikuväärtused. Näiteks lihtne inimlik headus, ausus, avatus, sallivus. Eestis on kohati ikka veel tugev nõukogulik arusaam, et poliitiline määratletus määrab kõik. Inimene, tema isikuomadused ja inimlikud omadused ei paista selle alt enam välja.


Saksamaal tituleerivad ajakirjanikud ennast riigi neljandaks võimuks pärast parlamenti, valitsust ja justiitsi.

Küsimus on, kas ajakirjandus ei ole juba esimene võim. Meedia mõjutab arusaamade kaudu. Ajakirjandus loob pildi tegelikkusest, ta toob inimesteni ülevaated sündmustest, milles nad ise ei osale. Inimesed langetavad oma otsused selle pildi järgi, mis nad saavad. Eestis ei ole probleem niivõrd ajakirjanduse pahatahtlikkuses, kuivõrd selles, et inimesed on tulnud suhteliselt hiljuti välja rõskest ja pimedast keldrist ega suuda orienteeruda neid ümbritsevas tegelikkuses. Nõukogude ajast tulnud eestlastel puudub nii kollektiivne kui ka isiklik demokraatlikus ühiskonnas elamise kogemus. Nad ei orienteeru enda ümber toimuvas, sündmustele antakse liiga lihtsaid seletusi. See on tegelikult kultuuri küsimus ja ma ei arva et olukorda saaks mingite seaduste abil muuta.

Kui vaba võib üldse olla vaba ajakirjandus?

Ajakirjandus peab olema maksimaalselt vaba. Kuid vabadus lõpeb seal, kus algab teise inimese nina. See, mida postsovetlikes arusaamades mõnikord vabaduseks peetakse, ei ole vabadus, vaid kõikelubatavus, õigus teha ükskõik mida, vabadus üldse mitte tutvuda sündmusega, millest kirjutad, vabadus väänata tõde, inimesi sõimata ja solvata. Tõeline vabadus on seotud vastutusega.

Kas Eesti on küps Der Spiegel tüüpi poliitilise ajakirja väljaandmiseks?

Ei ole. Olen natukene mures Eesti pärast. See, muide, oli ka põhjus, miks ma üldse poolteist aastat tagasi jah-sõna ütlesin, et tulen veel kord poliitikasse. Näen, et Eesti vajab poliitilisi reforme demokratiseerimise suunas. Ma arvan, et valimissüsteemi peaks muutma ja läbi selle valitsemissüsteemi. Me peaksime loobuma äärmuslikust mitmeparteisüsteemist. Teiseks tuleb võim detsentraliseerida, Eesti on väga tsentraliseeritud riik. Kolmandaks näen, et Eestis on diskursiivne kriis. See avaldub näiteks populismina. Sümptomiteks on teravalt leppimatu poliitiline retoorika, poliitika, mis lihtsustab probleeme äärmuseni ning pakub näiliselt lihtsaid, tegelikult aga ebamääraseid ja mittetöötavaid lahendusi. Tahan, et Eesti oleks küpsem, demokraatlikum ja tolerantsem.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus