Eesti Elu
Kuidas vaadata Eesti riigile, kui tema sünnist möödub sada aastat? (1)
Arvamus 25 Feb 2012 Peeter JärvelaidEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kui võtame ajaloolase Marek Tamme poolt meie ajalookirjandusse toodud mõiste „Liivimaa leiutamine“ ja püüame kohandada seda mõistele „Eesti Vabariigi leiutamine“, oleks vaja selgitada nii oma järglastele kui kindlasti välismaalastele, mida see tähendab.

Meie ise mõtleme Eesti Vabariigi mõistena eelkõige oma riiki. Kuid tuleb tunnistada, et mõiste Eesti Vabariik elas 20. ja ka 21. saj. selle pikema ajalooga mõiste - Liivimaa - mõjusfääris. Ja rahvusvaheliselt juhtub tänagi, et see vana mõiste tundub olevat ikka veel tugevam haritud Lääne-Euroopa ajaloolises mälus, sest see on juba ammu muutunud humanistlik-geograafiliseks mõisteks. Sellel foonil tasuks mõelda, kas Eesti Vabariik on Lääne-Euroopa õpetatud üldsuse jaoks ühe sajandi jooksul kujunenud samuti juba humanistlik-geograafiliseks mõisteks.

Poska lasteaia lapsed Jaan Poska sünniaastapäeval Poska majas.

Oli tore tervitada Jaan Poska lasteaia vanemate rühmade lapsi Jaan Poska sünnipäeva eel Jaan Poska majas, et rääkida neile Eesti riigi arengust ja Jaan Poska osast selles. Lapsed, kes lähevad kas sel või järgmisel sügisel kooli, on äärmiselt vastuvõtlik publik, nendega on huvitav rääkida. Vaadates neid lapsi täna tuleb mõelda, et aastal 2018 osalevad nad parajate teismelistena Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamisel.

Ehk hakkame siis enam rääkima meie riigi rajajatest kui riigi isadest. Eesti riigi isad olid isadeks oma lastele. Soovitaks üle lugeda näiteks Elfride Lenderi mälestusi, kus ta kirjutab väga elavalt Konstantin Pätsist kui noorest ja õnnelikust isast. Seega tegutsesid riigiisad teadmises, et nii, nagu nad pärandavad oma töö ja vara lastele, nii pärandavad nad loodava riigi oma lastele ning lastelastele. Lapsed on meie riigi tulevik.

Tänased lapsed on üle pika aja põlvkond, kes saavad oma lapsepõlve elada normaalses keskkonnas, sest neil olemas isad-emad, vanaisad-vanaemad, isegi vana-vanaisad ja vana-vanaemad. Seetõttu, kuuldes lugusid Jaan Poska suurest perest, on see ehk mõnelegi lapsele tulevikuks positiivseks eeskujuks, et omada julgust olla suure pere isa või ema. On tore, et Tallinnas Kunderi tänaval asuvas ajaloolises lasteaiamajas joonistavad lapsed Jaan Poska sünnipäevaks portreesid Jaan Poskast.

Mis oli Tartu rahu kõige tähtsam punkt

Tartu rahu puhul on kõige tähtsam, et see on rahuleping, mis lõpetas sõja. Jaan Poska tütre Vera Poska-Grünthali mälestustes on üks imeilus koht, mis seda konkreetselt meenutab. Jaan Poska sai pärast Tartu rahu sõlmimist väga palju tähelepanu, kuid talle olevat endale väga hinge läinud ühe lihtsa naise sõnad, kes tulles talle Tallinnas kodutänaval (sel ajal Liiva, praegu Jaan Poska tänav) vastu, teinud talle ristimärgi ja öelnud läbi pisarate – Te päästsite me pojad....!

Just see oli selle rahu mõte, sest selle aja inimesed olid kindlad, et kui sõda lõpeb ning mehed ja pojad saavad jälle koju tulla, siis see on kõige tähtsam, kõik muu tuleb iseenesest.

Kaasaegne põlvkond, kel endal pole vahetut sõjakogemust, on hakanud oma mõtetega ajaloo mõistmisel rändama hoopis teistel radadel ja looma vahel arusaamatuid konstruktsioone, millel pole midagi ühist ajaloos juhtunuga. Kuid just seda, kõige olulisemat, oleks vaja selgitada nii võõrastele, aga veel enam oma lastele ja lastelastele, sest selles on suur tõde.

Pole kahtlust, et Eesti riikluse jaoks on olnud väga oluline Tartu rahulepingu artikkel 1, mis ütleski, et „Selle rahulepingu jõusse astumise päevast arvates lõpeb lepinguosaliste vahel sõja seisukord." Põhimõttelise tähtsusega (ajaloolaste arvates loetakse kõige olulisemaks) on artikkel 2: „Minnes välja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi poolt kuulutatud kõigi rahvaste vabast, kuni täieliku lahtilöömiseni riigist, mille hulka nad kuuluvad, enesemääramise õigusest, tunnustab Venemaa ilmtingimata Eesti riigi rippumatust ja iseseisvust, loobudes vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta maksvusel olnud riigiõiguslise korra, kui ka rahvusvaheliste lepingute põhjal, mis nüüd siin tähendatud mõttes edaspidisteks aegadeks maksvuse kaotavad. Eesti rahvale ja maale ei järgne endisest Vene riigi külge kuuluvusest mingisuguseid kohustusi Venemaa vastu.“


Tartu rahu tõi Eesti riigi maailma kaartidele

Kui selgitada Tartu rahulepingust mitte midagi teadjale, mida see rahu Eesti riigile andis, oleks päris hea seletus, et see võimaldas esmakordselt joonistada Eesti kui riigi maailma poliitilistele kaartidele ja mis eriti oluline, maailma erinevate riikide koolikaartidele. Koolikaartidega luuakse alus ühe või teise rahva teadmistest maailma kohta. Kui meil oleks olemas 20. saj maailma koolikaartide kollektsioon, saaksime ka ise paremini aru, kui palju aega kulus, et Eesti Vabariik sai oma õigustatud koha lihtsatel ja odavatel koolikaartidel iseseisva riigina. Ka oleks õpetlik koolikaartide järgi hinnata erinevate maailma riikide usku meie tulevikku ja vaadata, millal Eesti Vabariigi territoorium värviti sama (punast) värvi NSVLi territooriumiga ja millal jälle iseseisva riigi värvides uuesti 20. saj lõpus.

Proua Tõnissoni rahuingel Jaan Poskale

Eestis on 21. saj hakanud levima lendlause, et asjades on lugu. Käies Tartus, on ikka tekkinud mõte, miks linn pole tänaseni leidnud asju, mida külalised saaksid Tartust kui väga olulisest rahulinnast kaasa osta. Loomulikult peaks olema võimalik osta postkaarte, spetsiaalseid kirjamarke jne.

Jõuluehete ajalooga tegelevatel ajaloolastel tasuks välja uurida, milline võis olla Jaan Tõnissoni kodus Tartus 1919. a jõulude ajal jõulupuu ehteks olnud väike inglike, mille pr. Tõnisson olevat saatnud Poskale õnnetoovaks talismaniks, mis aitaks Eesti delegatsioonil kiiremini sõja lõpetada ja rahu sõlmida. Sellisest rahuinglikesest kui õnnetoojast võiks saada üks nõutavamaid mälestusasju, mida Tartu külalised ilmselt sooviksid endale saada. Nii leiaksid taolised inglikesed õnnetoojatena koha meie endi, aga ka paljude maade jõulukuuskedel, kuhu nad kindlasti Tartus käinute kaudu jõuaksid.

Tartu rahu ja 1939

Kui räägime Eesti ajaloost 20. saj. ja püüame mõista oma riigimeeste käitumise tagapõhju neil keerulistel aegadel, tuleks kindlasti lugeda ka nn baaside lepingut, mida peetakse meie riigimeeste üheks suuremaks kaotuseks. Lugedes lepingu teksti, võiks märgata, et kui jõudude vahekord oli sel ajal juba väga rängalt Eesti kahjuks, suudeti viited Tartu rahule ka sellesse teksti sisse kirjutada. Ajaloo pikemas perspektiivis oli sel väga oluline tähtsus. Lugegem selle mõttega seni vähe loetud teksti: „Eesti Vabariigi President ühelt poolt ja N.S.V.Liidu Ülemnõukogu Presiidium teiselt poolt, juhitud sihist arendada sõbralikke vahekordi, mis kindlaks määratud rahulepinguga 2. veebruarist 1920. a. ja rajatud rippumatu riikluse tunnustamisele ja mittevahelesegamisele teise Lepinguosalise siseasjadesse; tunnustades, et rahuleping 2. veebruarist 1920. a. ning mittekallaletungi ja tülide rahulisel teel lahendamise leping 4. maist 1932. a. on endiselt nende vastastikuste suhete ja kohustuste kindlaks aluseks; olles veendunud, et mõlemi Lepinguosalise huvides on kindlaks määrata vastastikuse julgeoleku kindlustamise täpsed tingimused; tunnistasid tarvilikuks sõlmida omavahel alljärgnev Vastastikuse Abistamise Pakt ja määrasid sel eesmärgil oma volinikeks:…“


Aasta 1989/1991 ja usk Tartu rahu kehtivusse


Tartu rahusse suhtumine on olnud juba lepingu allkirjastamisest vastuoluline. Tuntud on J. Poska sõnad, et „väga oluline on, et see rahu püsima jääks...“ Samas kujunes avalikkuse jaoks Tartu rahu tekstist pikkadeks aastateks omamoodi püha tekst. Kui 1939. a polnud Eesti poliitikutel võimalust avalikkusele küllaldaselt selgitada oma sammude kõiki taustu, siis 1990ndatel hakkas Eesti rahvas oma riiki taaskäivitama selge arusaamisega, et seda tehakse kontinuiteedi põhimõttel (restitutio ad integrum).

1992.a. Põhiseadus algab viitega ajaloole: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. a 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade - võttis Eesti rahvas 1938. a jõustunud põhiseaduse §1 alusel 1992. a. 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.“

See viide eeldab omakorda viidet Tartu rahulepingule, mis vaatamata meid esimesena tunnustanud poole probleemidele, avas protsessi, mis tunnustas Eestit riigina rahvusvahelises riikide kogukonnas.

Usk Tartu rahusse tõi Eesti Vabariigi jälle maailma kaartidele

Võime 21. saj öelda, et eestlased kinnitasid omariikluse kahe kümnendi jooksul riigi omamise kultuuri sedavõrd, et vaatamata väga rasketele aegadele ei kaotanud riigi kodanikud lootust esimesel võimalusel seda õigust nõuda.

1990ndad aastad andsid ajaloos selle võimaluse ja seda kasutati. Sel hetkel meenusid rahvale Tartu rahulepingu read, et midagi on kokku lepitud „igaveseks ajaks“ ja meil on õigus oma õigust nõuda. Seega võime öelda, et usk Tartu rahu vaimu võimaldas saada õiguse oma riigi kujutisele maailma kõikide koolide koolikaartidel. Seda, millal täpselt pärast Eesti taasiseseisvumist maailma erinevates kohtades koolikaardid ümber joonistati, võiks meie ajaloolise teadmise jaoks koos välismaa ajaloolastega uurida. Miks ei võiks Tartus Jaan Poska nim. gümnaasiumis (ajalooline kohtuhoone, kus toimusid Tartu rahuläbirääkimised Eesti delegatsiooni osavõtul) olla koolilastele seintel maailma erinevate riikide koolikaardid, kus seda arengut saab uurida.

Lihtsalt meeldetuletuseks, et EÜSi majas Tartus pidas oma läbirääkimisi Soome delegatsioon ja tegelikult andis Tartu rahu ka Soome Vabariigile uue ajaloo. Õiguse olla maailma koolikaartidel mitte kui Vene impeeriumi üks suhteliselt autonoomne provints, vaid kui Soome Vabariik.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus