Kuidas kujundada Eesti uut rahvastikupoliitikat?
Jaak Uibu, Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant
Riigikogus toimus detsembris rahvastikupoliitika põhialuste ideepaberi arutelu raames järjekordne nõupidamine. Seal räägitu vajab laiemat arutelu, sest teema puudutab meist igaüht, sest sündimus on teatavasti ühekorraga nii avalik asi kui ka eraasi. Avalik seevõrra, et kui ei sünni küllaldaselt oma lapsi, siis ei ole küllaldaselt töötegijaid ja lõpuks ei püsi ka oma riik.
Sündimusse kui eraasjasse riik ei saa otseselt sekkuda. Seda saab teha vaid kaudselt, delikaatselt ja targalt. Kavandatavate meetmete läbimõelduse tagab vaid poliitikute, ühiskonnateadlaste ja rahvastikuteadlaste kestev koostöö. Olen veendunud, et rahvastikukriisi ületamiseks on vaja teaduslikult usaldatavaid andmeid ja inimesi, kes oskavad neid andmeid otsustusinfoks ühendada ja töötavaks meetmete süsteemiks kujundada. Muret teeb ka see, et rahvastikupoliitikas pole riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil suudetud kehtestada mõõdikuid rahvastikupoliitika tulemuste kohta ning suudetud tagada riiklikku ja ametkondlikku vastutust meetmete elluviimise eest.
Ideepaberi arutelu Riigikogu konverentsisaalis juhatas Allan Puur teadlasena ja tema paremal käel Riina Sikkut Riigikantseleist võimuesindaja värvides. Sildid ja toolid olid seatud Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi ja Monika Haukanõmme tarvis, kuid neid ei tulnud. Tulemata jäid ka Rait Kuuse ja Hanna Vseviov Sotsiaalministeeriumist – vist tähtsad välislähetused. Kas veel tähtsamad kui riigi põhiseadusliku põhiülesande arutelu? Olin palunud rahvastikukriisi komisjonilt luba Põhiseaduse Assamblee liikme Ivar Raigi osalemiseks, kuid seda ei rahuldatud. Põhjendati sellega, et töögrupid on juba praegu natuke liiga suured. Laua ümber ei olnud palgalisi professionaale Sotsiaalministeeriumi Laste ja perede osakonnast. Kutsutute hulgas polnud ka tuntud ühiskonnateadlast Ülo Vooglaidi, kelle süsteemseid mõtteid rahvastikupoliitika kohta siiski vaheldas Aivar Haller Eesti Lastevanemate Liidust.
Hakatuseks tõstatasin küsimuse ideepaberi legitiimsusest, sest selle koostamise alusdokumenti polnud kutsututest keegi näinud, ka mitte Riina Sikkut strateegiabüroost. Pean võimatuks toimiva rahvastikupoliitika väljatöötamist enne, kui rahvastikukriisi komisjon pole täitnud tema peale Riigikogus pandud ülesannet analüüsida ja välja pakkuda meetmeid eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks.
See ülesanne tuleneb meie põhiseadusest. Seda pole vaja ümber sõnastada. Küsimus on kuidas seda põhiseaduslikku kohustust tagada reaalses elus. Kuidas tagada põhiseadus rakendamine Eestis praeguses riigikorralduses ja ka tulevikus. Rahvastikupoliitika komisjonil on ambitsioonikas eesmärk, et Riigikogu arutaks ja kiidaks heaks dokumendi, mis sisaldaks poliitikat, mis oleks teatud mõttes ülimuslik kõigi teiste poliitikate suhtes ning mida peaksid hakkama ellu rakendama kõik Eesti riigi avalikud põhiseaduslikud institutsioonid. Mõistagi ei tohiks selline dokument sisaldada üldiseid termineid nagu „väärtustada, arendada, parandada, tõhustada, toetada“ jne. Need terminid on sagedased kümnetes Eesti riigi arengukavades, mida nende ebamäärasuse tõttu reeglina ei saa täita. Rahvastikupoliitika ideekavand ei tohiks saada taoliseks praktikas kõlbmatuks dokumendiks, sest kaalul on liiga palju.
Oldi nõus, et see küsimus ideepaberi legitiimsusest tuleks tõstatada. Kas midagi saab ehk korralduses muuta? Kiirustamine ja pealiskaudsus nii olulisel teemal on kurjast. Kõrvale ei tohiks jätta Maailma kui ka Eesti demograafide ja teiste sotsiaalteadlaste ning sotsiaalküberneetikute kogu mõttepärandit sel teemal ning mõistagi mitte ka kõigi ministeeriumide, ametite ja teiste rahvastiku teemaga tegelevate asutuste arvamusi. Seda vajalikku senise mõttepärandi ja erinevate arvamuste sünteesi pole suutelised kokku panema lühikese aja jooksul isegi kõige võimekamad riigiametnikud. Seda tööd peaks tegema sõltumatu ekspertidest koostatud töörühm, kuhu kuuluvad mitte ainult rahvastikuteadlased, vaid eksperdid, kes suudavad rahvastikuprotsesse integreerida kogu Eesti ühiskonna pikaajalise strateegia arengukavadesse. Üheks sisendiks sellise strateegilise arengukava koostamiseks pakkusin ekspertide abiga koostatud „Rahvastikupoliitika memorandumi“ teksti, mis minu arvates võimaldaks probleemkomisjonil ideepaberi ülesandeid ausalt täita. Selles on tabeli kujul esitatud võtmeprobleemid ja vastutavad koordinaatorid. Näiteks probleem: “Sündimus on aastakümneid alla taastetasandi“ ja vastutav koordinaator on „Peaministri rahvastikubüroo“. Selles on ülesanne Riigikogu Põhiseaduskomisjonile tegelda EV Põhiseaduse preambuli õigusjõu ebamäärasuse teemaga. Kui preambulis sõnastatud põhimõtteid viidaks ellu, poleks ju vaja olnud ideepaberiga vaeva näha. Ka valitsusasutuste põhimäärustes pole rahvastikupoliitilist osa, mida tuleks täita. Eesti ülikoolid, sealhulgas rahvusülikool pole võtnud endale selgepiirilisi ülesandeid rahvastikupoliitika uurimiseks ja vastavasisulise õppe korraldamiseks, näiteks regulaarsete rahvastikuseminaride ja konverentside korraldamiseks jne.
Memorandumi vorm pole Eesti poliitikas midagi uut. Postimees teatas veebruaris 2003: „Vabariigi presidendi ja tema akadeemilise nõukogu algatusel ette valmistatud memorandum ühiskondlikust kokkuleppest jõuab täna allkirjastamiseni. (…) Memorandum tunnistab esmaseks kokkuleppepunktiks pikaajalise rahvastikupoliitika. Demograafiline surutis, asjaolu, et oleme määramas end väljasurevaks rahvaks, peakski olema põhjuste põhjuseks, miks vajame erakonnaülest, paljusid subjekte hõlmavat kokkulepet“.
Pole vaja rahvastikupoliitikaga seostada neid poliitikaid, mis juba piisavalt hästi töötavad rahvastiku jätkusuutliku arendamise võtmes, näiteks mitmed perepoliitika meetmed. Pakutud memorandum ei pretendeeri ammendamatusele. Kindlasti on ka selles puudusi. Kuid Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjon võiks memorandumi võtta oma edasises töös aluseks. Tingimusel, et meedia vahendusel see rahvaga läbi räägitakse ja arutatakse.
rahvastiku memorandum
