Kuhu sa kuulud, sõber? (1)
Arvamus 30 Jan 2009 Raul PettaiEWR
    Trüki   E-post   FB     
Inimese ühiskondlikku kuuluvust määravad eesti keeles kolm ilusat sõna: sünnimaa, isamaa ja kodumaa. Nende kõrval on paar tehnilisemat väljendit: päritolumaa ja asukohamaa.

Kui elasime Eestis, olid esimesed kolm meile võrdse tähendusega ning lisaks oli Eesti meie asukoha- ja päritolumaa. On seetõttu arusaadav, et sõnastikes on sõnade seletused identsed; nüanssidele nende vahel siis eriti ei mõeldud, ehkki nad on olemas. Vaatleme neid termineid veidi.
„Sünnimaal“ on selge tähendus, mis ei vaja kommentaari. „Kodumaa“ võib tähendada inimese tegelikku elupaika, kuid võib ka olla maa, kus ennast kõige kodusemalt tuntakse, Ükskõik kas olude sunnil või ubi bene, ibi patria põhimõttel.

„Isamaa“ on nendest kõige sügavama tähendusega, sest vanemate kaudu saadud keel, elufilosoofia ja rahvapärimused võivad inimest antud maaga ühendada isegi paari generatsiooni kaugusele.

Nagu öeldud, kord polnud need erinevused meile mõõduandvad. Kuid traagiliste II maailmasõja aastate järel, kus suur osa eesti rahvast pillutati üle maailma laiali, muutus olukord. Toon näiteks oma seisundi. Eesti on muidugi minu sünnimaa. Eestis üleskasvamise, alghariduse ja vanemate mõju tõttu jääb ta mu isamaaks. Mu kodumaa on aga Ameerika, sest siin on kodu olnud 60 aastat ja siin tunnen ma ennast kodusemalt kui oma sünnimaal. See võib tunduda küll imelik, kuid seda on lihtne seletada – inimene on aja, ruumi ja olukordade produkt. Need muudavad meid, kas tahame või ei. Olen teadlik mõne vanema väliseestlase väitest, et ta pole välismaal iial kodunenud. See on mõistetav, kuid samal ajal näeme, et Eestisse tagasiminejaid on vähe. Kui ettetoodud vabandustest (perekond, kolimisraskused jne.) üle vaatame, leiame tegeliku põhjuse – vaistliku arusaama, et inimene oma endisse kodukohta enam ei sobi. Nii nagu tema on muutunud, on muutunud kunagised kodurajad. Seega on võimalik muutuda kodutuks nii ruumiliste kui ajaliste tegurite tõttu. Eesti on südames küll kui „kauge kodumaa“, aga…

Võib väita, et kodumaa tunne saab tekkida ainult Ameerikas või teistes vabades maades, kus inimeste erilaadsus on hinnatud, mitte vihatud. Seal saab uustulnuk elu hästi sisse seada ja ennast igati koduselt tunda. See on tõsi, sest näiteks Siberisse viidud eestlased, isegi aastakümnete järel, vaevalt Siberit oma kodumaaks nimetavad. Asupaik seal on küll nende kodu, kuid sellega asi piirdub. Sama võib juhtuda, kui elatakse mõnes võõras rahvusriigis, kus ollakse küll igati aktsepteeritud, kuid ikkagi „erinev“. Niisugusel juhul jääb eluase asukohamaaks; vaevalt temast kunagi kodumaad saab. Kodumaa mõistel on seega eeltoodud dimensioonide kõrval veel kvalitatiivne külg.

Kui vaatleme järgmiste generatsioonide kuuluvust, siis on pilt veelgi keerulisem. USA-s sündinud eesti vanemate lastele on Ameerika nende sünnimaa ja püsiva elukoha alusel ka kodumaa. Aga vanemate kaudu (keeleoskus ja rahvapärimused) võib Eesti neile olla suuremal või vähemal määral isamaaks, millega neid seob rahvustunne. Inglise keeles öeldakse ethnic background. Siit mõtet edasi arendades näeme aga, et „isamaa“ side kahaneb iga järgmise generatsiooniga, kui pole järjekindlaid, teadlikke kontakte esivanemate maaga. Peamiseks põhjuseks on keeleoskuse langus, sest keelt õpitakse ikkagi vaid täisajalises koolis. Ja nii on viimaks järeltulijad samas seisundis nagu nende esivanemad, ainult et Eesti asemel on sünni-, isa- ja kodumaaks saanud riik, kus nüüd elatakse. Teisisõnu – on toimunud täielik ümberrahvustumine.

Mis on siis „päritolumaa“? Tänapäeva elu iseloomustab suur liikumisvabadus. Näiteks: kui sünnib eesti vanemate laps Brasiilias, on Brasiilia ta sünnimaa. Kui nüüd perekond siirdub paariaastase lapsega USA-sse, kujuneb lapse päritolumaaks Ameerika, sest siin kasvab ta üles ja siit pärineb tema eluvaade. Aga kui oletada, et isa-ema on eesti juurtele jäänud truuks ning kasvatavad last eesti vaimus, võib Eesti olla lapse kauge isamaa.

Viimase kuulumismääranguna olgu mainitud koda- ehk riikkondsust. See on eeltoodud teguritest kõige tehnilisem. Seda saavutatakse sündimise, abiellumise või naturalisatsiooni teel. Meil, väliseestlastel ühtub ta enamasti asukohamaa või kodumaa mõistega, kuigi topeltkodakondsus võib hõlmata mõlemat.

Jah, deklaratiivne väljend, et „eestlane olen ja eestlaseks jään“ kõlab lihtsana. Tegelikkus on siiski keerulisem, kui arvata võiks.



Kasutatud kirjandus: „Eesti keele sõnaraamat, ÕS 1999", Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn; 1999;
„Suur Inglise-Eesti seletav sõnaraamat“, Chambers & Tea, TEA kirjastus, Tallinn; 2000;
P. Saagpakk, „Eesti-inglise sõnaraamat“, Yale University Press, New Haven; 1982;
„Väike entsüklopeedia“, kirjastus „Loodus“, Tallinn; 1938.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus