KRISTJAN MÄND: Ajaloo paradoksid: 1944 oleks Eesti sõdur Siberis olnud vabastaja, vene sõdur Eestis oli aga vallutaja TMS (5)
Arvamus 10 May 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Eestlased ei ole agressiivne ega sõjakas rahvas. Suuremad sõjad, kus me osalenud oleme, on kõik olnud enesekaitse sõjad - Muistne Vabadussõda, Vabadussõda ja II Vabadussõda (nagu kutsutakse Eesti sõdurite võitlust 1940-1944). Ühtegi neist sõdadest ei alustanud eestlased. Kõik need sõjad olid meile peale sunnitud.

II maailmasõja ajal oli Eesti ametlikult neutraalne riik. Peale MRP (Molotovi-Rippendroppi pakti) sõlmimist oli raske aru saada, mis mängu need suurriigid mängivad. Poola annektsiooniga, mida teostasid Saksamaa ja Venemaa üheskoos, algas II maailmasõda. Kui siis samal ajal NSV Liit tegi Eestile ettepaneku vastastikuse abistamise ehk baaside lepingu sõlmimiseks, otsustas Eesti sellega nõustuda. Selle järgi pidid mõlemad riigid üksteist igakülgselt toetama kolmandate riikide agressiooni vastu. Sel eesmärgil, et kaitsta Eesti neutraliteeti, toodi Eestisse 25 000 vene sõjaväelast. Iseenesest ei andnud baaside leping venelastele mingeid õigusi okupatsiooni teostamiseks. Paraku asusid venelased kohe sõlmitud lepingut rikkuma: sisse toodi lubatust palju rohkem sõjaväelasi, hiljem Talvesõja ajal kasutati Eestis olevad baase Soome vastaseks sõjaks, samuti kasutati sisse toodus sõjaväelasi Juunipöörde läbiviimisel Eestis. Kuna Venemaa rikkus sõlmitud lepinguid, oleks Eesti juhtkond pidanud kohe protestima hakkama. See oleks vähemalt ülejäänud maailmani viinud signaali, et siin toimuv on ebaseaduslik ja vägivaldne. Seda aga ei tehtud ja riik anti ära võitluseta, lausa "kandikul" vaenlasele kätte. Algas okupatsioon, mis kestis 50 aastat. Milline näeks Eesti välja ilma selle pika ja laastava okupatsioonita, võime vaid oletada...

Kui siis Eesti oli ilusti Varese valitsuse palvel Moskvas NSV Liidu koosseisu arvatud, arvati ka Eesti kaitsevägi Punaarmee koosseisu Territoriaalkorpuse nime all. Nende meeste isad, kes nüüd ise olid sattunud Punaarmee koosseisu, olid Vabadussõjas sõdinud Punaarmee vastu. Nii tuli Eesti kaitseväelastel II maailmasõja puhkedes kaitsta NSV Liitu, mitte aga oma kodumaad.

Koos okupatsiooniga algas ka punane terror . Vabadust armastavaid eestlasi asuti igal mõeldaval viisil taga kiusama ja represseerima üksnes seepärast, et nad olid eestlased, armastasid oma kodumaad ja soovisid olla vabad. Kümned tuhanded vangistati, saadeti Gulagi vangilaagritesse või Siberi asumisele, paljud lihtsalt mõrvati. Kõike seda tegid Nõukogude Venemaa kommunistid, NKVD ja Punaarmee.

Tänaseks teadaolevate dokumentide järgi oli Stalinil plaan kogu eesti rahvas Siberisse küüditada. Sellise musta tuleviku valgusel on täiesti õigustatud see, et Saksamaa sõda NSV Liidu vastu nähakse vabastussõjana. Vähemalt kuni NSV Liidu poolt okupeeritud riikide piirideni see nii ka oli. Muidugi ei ole meil alust Hitleri-Saksamaad vabastajaks nimetada, sest me teame, et MRP sõlmimisega andis seesama Saksamaa Balti riigid ja ka Soome NSV Liidu punaterrori meelevalda. Olgu siis pealegi tegu puht taktikalise käiguga, meie rahvale olid selle tagajärjed peaaegu fataalsed.

Saksamaa kallaletungil NSV Liidu vastu sai viimane omal nahal tunda seda valu ja hävingut, mida ta ise paljudele rahvastele ja riikidele oli põhjustanud. Kuid millegipärast peab Kreml tänaseni oma sõda ainsaks tõeliseks ja pühaks kaitsesõjaks. Neid, kes julgevad meenutada oma vastupanu NSV Liidu agressioonile, nimetatakse ajaloovõltsijateks ja fašistideks-natsideks. Huvitav, mitu NSDAP (Saksa natsipartei) liiget Saksa poolel võidelnud eestlaste seas oli? Heal juhul võib sealt leida mõne baltisakslase, kuid mitte ühtegi eestlast! Kui palju oli aga Laskurkorpuses NLKP (Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei) liikmeid? Päris palju! Nii et jutud natsidest või fašistidest (kes olid ju hoopis Itaalias!), ei pea eestlaste puhul kuidagi paika. Seevastu kommunistidele on meil paljugi ette heita. Seda aga kuulda ei taheta, on ju väga popp olla antifašist või kommunist. Samuti on nad väljapool kriitikat. Natsideks ja fašistideks võidakse kõiki tembeldada, kuid nende kaitseks ei või midagi öelda. Selline on olukord tänapäeval.

Verise punase terrori vastu seisid Eestis ainsana metsavennad. Kahjuks ei saanud nad oma pere ja kogu rahva kaitseks palju ära teha, sest juba Laidoner oli kogu rahvalt relvad ära korjanud, kaitseväest rääkimata - nende relvad olid ju nüüd Punaarmee koosseisus ja aitasid kaasa represseerimise teostamisel.

Kui siis Saksa väed Eestisse saabusid, liitusid metsavennad ja paljud teisedki ellu jäänud eesti mehed nendega kohe, ja paiguti vabastati asulaid juba enne sakslaste saabumist. Meie rahvale oli see punasest terrorist vabastamise hetk. Kuid ühtlasi oli see ka see hetk, mil võtta vastu relv ja munder, ning minna Punase Venemaa vatu vabastussõtta, sest paljudel eestlastel oli lähedasi viidud Venemaale vangilaagritesse ja Siberi asumisele. Munder ja relvad tulid sakslastelt, sest nemad olid need, kes tulid ja päästsid meid kommunistide käest. Kindlasti oleks kõlvanud ka USA, Inglise, Prantsuse või kasvõi Nepaali Kuningriigi armee munder ja relvad, kui nad vaid oleksid ja tulnud ning meid vabastanud. Naljaga pooleks ei otsinud siis "Maamees naist", vaid "Eesti rahvas otsis vabastajat". Kui rahval on käes elu-ja-surma küsimus, ei huvita teda kes ja mis teda abistab, sest siis on tähtis üksnes allesjäämine. Isegi sipelgas võitleb oma ja oma kaaslaste elude eest. Selline olukord valitses tol ajal ka siin Eestis.

Me ei teadnud ega võinudki teada, miks sõdisid sakslased venelaste-kommunistidega. Kas oli tegu lebensraumi (eluruumi) laiendamisega, või hoopis ennetava rünnakuga Euroopat vallutada plaaniva Stalini-Venemaa vatu ( Stalini Euroopa vallutamise plaan "Groza" ). Meil oli see tol hetkel ükstakõik. Miks aga Eesti mehed tol ajal Stalini-Venemaa vastu oleksid pidanud sõtta minema, see oli eestlastele tol ajal täiesti selge. Eelnenud punane terror ja ennekõike Siberi orjusesse tassitud lähedased olid suurimaks õigustuseks eestlaste Stalini-Venemaa vastasele sõjale. Meie mehed läksid vabastama Siberi tassitud omakseid - st kui Eesti sõdur oleks tol ajal võideldes tunginud kuni viimase Siberi vangilaagri või asulani, kus hoiti vägivaldselt sinna orjusesse tassitud süütud eestlast, siis oleks meie sõdur seal olnud täieõiguslik vabastaja. Sakslaste kohta seda öelda ei oleks saanud, küll aga eestlaste kohta.

Siberist eestlaste vabastamiseni meie meeste jõud ei küündinud. Selle asemel kaitsti oma kodumaad uuesti pealetungiva Punaarmee vatu. Kuidas olekski pidanud käituma, kui silme ees oli veel see esimene ja verine Nõukogude okupatsiooni aasta. Jõuvahekord ei olnud muidugi võrdne ja eelseisev kaotus oli 1944. a. selgesti hoomatav. Kuid lootus sureb viimasena ja kui vastuseismise tõttu pääseb üksainuski eestlane orjastajate eest vabadusse, oleks see õigustatud. Nii ka oli. Paljud eestlased pääsesid tänu Eesti meeste sõdimisele põgenema vabasse maailma. Nende seas, kes vabasse maailma pääsesid, olid ka praeguse presidendi Toomas Hendrik Ilvese vanemad. Huvitav, miks ta neid mehi tunnustada ei taha, kellele ta võlgneb oma elu? Meid ju ei mõistetavat Läänes, kuid kui suud lahti ei tee oma ajaloo tutvustamiseks, siis ju ei hakatagi meid kunagi mõistma!

Samuti sai näiteks Soome tänu Sinimägede lahingutele teha NSV Liiduga soodsatel tingimustel rahu. Sinimägedes võideldi Eesti ja eestlaste eest, sest millegi muu eest sõdida polnud. Kui Saksa sõdurivandes oli ka mainitud Hitlerit, siis teadmiseks, et Eesti Vabariigi sõdurivandest polnud neid mehi keegi vabastanud!

Seda mida tähendab vaenlasele alistumine, nägime 1940. a. Alistumine ei päästnud rahvast, vastupidi, see lihtsustas rahva hävitamist. Soome hakkas vastu ja säilitas iseseisvuse. Soome kaotused olid II maailmasõjas protsentuaalselt väiksemad, kui Eest kaotused. Meie kaotuseks loetakse üle 200 000 inimese. Me ei ole küll Soome, kuid alistumine on meie rahvale väga rängalt mõjunud, ka puht vaimselt. Rääkimata sellest, et see annab venelastele õigustust rääkida, et mingit okupatsiooni pole olnudki.

Kui Punaarme 1944 Tallinnasse marssis, teatas Moskva ametlikult, et Tallinn on vallutatud. Justnimelt vallutatud! Teiste sakslaste poolt okupeeritud NSV Liidu linnade hõivamisel kuulutati see linn vabastatuks, kuid Tallinn kuulutati vallutatuks! Tähendab, tol ajal vene kommunistid olid ka ise täiesti teadlikud, et Eesti pole mingi seaduslik ja vabastatud NSV Liidu osa. Vallutatud linnade kurvast saatusest (marodööritsemine, vägistamine, tsiviilohvrid) pääses Tallinn vaid seetõttu, et Punaarmee Eesti Laskurkorpusel õnnestus kindral Pärna juhtimisel jõuda esimesena Tallinna. Niipalju siis "vabastamise" müüdist Vene ametlike teadete valgusel. Pealegi, milline vabastaja jääb 50 aastaks vabastatu orjastajaks? Mis loogika järgi seda nii nägema peaks?

Nüüd, kui tulla otsaga tänapäeva, tundub taas, et Eesti on valinud allaandmise ja Soome enda eest seismise. Sedakorda oma ajaloo selgitamises. Soome sõdis ju II maailmasõjas koos Natsi-Saksamaaga. Mannerheim ja Hitler käisid teineteise sünnipäevadel. Kuid keegi ei heida Soomele seda ette. Meie aga, kes me olime II maailmasõja ajal okupeeritud, peame kuulama lakkamatuid süüdistusi natsismis-fašismis. Kui kaua veel? Kas ei võiks meie Välisministeerium iga sellise süüdistuse järel või ennetavalt enne veteranide kokkutulekuid saata välja mingi pressiteate, kus faktipõhiselt seletataks ära meie ajalugu ja põhjused, miks me sõdisime saksa (kuid ka vene, soome) poolel. See ei tohiks raske olla. Vaikimine võib näida küll üleolekuna, kuid mis kasu sest on? Keegi ei saa ju nii meie ajaloos targemaks. Kuid väikeriik peab topelt pingutama, et teda mõistetaks. Vastasel juhul jääb alati peale suurriikide vildakas arvamus.

Samuti tuleb meil selgeks teha, mida need Lääne suurriigid meie heaks tegid. Me tunnustame USAd Vene okupatsiooni mittetunnustamise eest. Väga kena. Kuid mida tegi seesama USA 1943 ja 1945, vastavalt Tehranis ja Jaltas? Meid koos Ida-Euroopaga jäeti Stalini-Venemaa kommunistliku terrori alla. Kõigil neil Lääne liitlsatel oli teada, mis toimus Eestis esimese kommunistliku okupatsiooni ajal. Nüüd, mil Eesti jäeti taas kommunistide terrori alla, ei olnud mingit garantiid, et kogu rahvast ei hävitata. Samal ajal oleks USA üksnes sõrmenipsu tehes võinud Punaarmee Eestist välja ajada? Kuidas nii lihtsalt? Aga seepärast, et neil oli sel ajal juba tuumapomm, mida Stalinil aga veel ei olnud. Seda tohutu purustusjõuga pommi kartis Stalin väga. Tola jal olid USA käes kõik hoovad, et Baltikum ja isegi kogu Ida-Euroopa kommunistidest vabastada. Seda aga ei tehtud!

II maailmasõjas Saksa poolel võidelnud eestlased on pidanud 50 Nõukogude okupatsiooniaasta jooksul olema madalamad kui muru. Nad said tunda ka vangilaagri raskeid aastaid. Nüüd, mil Eesti on taas vaba, on veteranid korraldanud kokkutulekuid. Ikka ja jälle on seoses sellega kuulda Venemaa, antifašistide ja juutide poolseid süüdistusi natsismi-fašismi heroiseerimisest Eestis, ajaloo võltsimises jms. Need süüdistused on valelikud ja alandavad. Mida on aga Eesti valitsus teinud nende meeste kaitseks? Ainult "väärikalt vaikinud"?

Saksa poolel sõdinud eestlased on ju kuulutatud sõjaliste teenetega vabadusvõitlejateks. Vähemalt nii nimetatakse neid riiklike teenetemärkidega autasustamisel. Kui nii on otsustatud, siis tuleks ka vastavalt käituda. Sõjaliste teenetega vabadusvõitlejad peaksid igale riigile olulised olema, neid peaks igati tunnustama ja aitama. Mida teeb aga Eesti? Kord annab meestele medaleid, siis jätab nad aga üksinda Venemaa räigete süüdistuste laviini alla. Riik peidab nende ees pea liiva alla. Nii raske on ju oma ajalugu selgitada. Mugavam on vaikida ja lasta valedel kõlada. Teadagi, et aeg selle ebamugava probleemi lõpiks lahendab. Kas seda oodataksegi?

See aasta lastakse jälle nn. "antifašistidel" teha meeleavaldust Sinimägedel veteranide kokkutuleku lähedal. Kas eestlastest antikommunistid ronivad 9.mail Punase Väljaku naabrusesse meelt avaldama? Kuigi põhjust oleks kuhjaga. Midagi sellist ei juhtu. Meie president käib hoopis ise (viisakusest, alandlikkusest või millest iganes) 9.mail Moskvas.

Samas ei soovi seesama president Ilves tunnustada mehi, tänu kelle võitlusele temagi vanemad jõudsid Eestist lahkuda. Paljud saksa poolel sõdinud veteranid on saanud teenetemärgi kui sõjaliste teenetega vabadusvõitleja, kuid üks teenekamaid, Harakd Nugiseks, ei ole selle au osaliseks saanud. Järjepidevalt ei julge president teda autasustada. Miks küll?

Nagu eelnevalt sai mainitud, ei olnud ükski eestlane Saksa natsipartei liige. Veel vähem oli mõni eestlane Itaalia Fašistliku Partei liige. Nende kuritegude eest, mida Saksa okupatsiooni ajal Eestis toime pandi, vastutavad need, kelle käes tola ajal võim oli. Iga üksikisiku tegude eest vastutab ta ise. Eestlased teavad väga hästi, milline okupatsioonivõim verisem oli. Meie jaoks oli selleks Nõukogude okupatsioon, Lääne-Euroopa ja juudid võivad õigustatult selleks pidada Natsi-Saksamaa okupatsiooni. Kuid see ei anna kellegile õigust meile peale suruda oma ajalugu ja oma sümpaatiaid. Veri on paksem kui vesi. Ideoloogiaga pole siin midagi pistmist, nagu meie süüdistajad soovivad näidata. Peasüüdlased on ikkagi selle sõja vallapäästjad. Kõik teised on selle ohvrid.

Väikeriikide tragöödias on omajagu süüdi ka kõik need demokraatlikud suurriigid, kes saavutasid totalitaarse ja kuritegeliku Natsi-Saksamaa üle võidu, kuid tegid seda koos totalitaarse ja kuritegeliku NSV Liiduga. Neil oli selleks ka omajagu õigust. Kuid me võime ka oletada, mis oleks saanud Euroopast siis, kui Stalin oleks esimesena jõudnud rünnata, millised plaanid tal ka olevat olnud?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus