„Kriminaalne hoolimatus“ ja ENSV legaliseerimine VES (1)
Eestlased Kanadas 23 Dec 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Tekst: Vello Helk
Vaba Eesti Sõna, november ja detsember 2008

18. ja 19. oktoobril peeti Tartus konverents „Balti riigid Stalini valitsemise all”, mille ettekannetele on pühendatud ajalehe Sirp 7. novembri number. Balti riikide sovetiseerimisest (1940-41 ja 1945–53) uuemas Vene ajalookirjutuses informeerib Boriss Sokolov. Venemaa ajaloolased, sealhulgas liberaalsed, ei pea koostööd nõukogude võimuga kollaboratsionismiks, kuna see võim on nende arvates alates 1940. aastast legaalne. Vastupidiselt sellele peab aga valdav osa tänapäeva Vene ajaloolastest Baltimaade rahvaste kollaboratsiooni Saksamaaga kriminaalseks tegevuseks.

Järgneb Marju ja Olaf Mertelsmanni intervjuu vene ajaloolase Jelena Zubkovaga: ”Ajaloolasele pole tähtis, kas keegi on hea või halb”. Zubkoval on huvitavaid vaatekohti. Näiteks rõhutab ta, et Baltikumi poliitiline eliit erines teiste Nõukogude Liidu regioonide omast. Võimalik, et siin oli tegemist kõige harituma poliitilise eliidiga terves N. Liidus. Üks Moskva sovetiseerimiskavadest nägi ette määrata kohale selline eliit, keda rahvas aktsepteeriks – „inimliku näoga” eliit. Sellega taheti demonstreerida nõukogude elu kultuurset fassaadi. Seetõttu olid Baltikumi juhtivad poliitikud parema haridusega ning nende seas oli arvukalt intellektuaale. Mitte kusagil mujal Nõukogude Liidus polnud mõeldav, et tunnustatud kirjanik nagu Vilis Lacis Lätis olnuks Ministrite Nõukogu eesotsas. Kõrgeima organi eesotsas oli üks professor, Augusts Kirhenshteins. Midagi säärast ei olnud mitte kusagil mujal, välja arvatud Baltikumis. Tuleb lisada, et Eesti näiteks on Johannes Vares-Barbarus.

Viimasena kirjutab Olaf Mertelsmann ”Stalinistlike repressioonide põhjustest”, lähtudes arvamusest, et olgu stalinism nii julm kui tahes, etniline hävitamine ei olnud Stalinil päevakorras.

Siinkohal võtan vaatluse alla viimase artikli, mille autoriks on 1994. aastast Eestis elav saksa ajaloolane, Tartu Ülikooli õppejõud, kes oma tausta kaudu on seotud vahepealse (1941-44) okupandiga. Tema peamiseks uurimisalaks on Eesti sovetiseerimine, ta on avaldanud mitu selleteemalist tööd, püüdes tasakaalustada ja vältida liialdusi.

See kehtib ka käesoleva artikli kohta, kus ta esitab palju fakte stalinismiaja hirmutegudest, mida ei saa teha olematuks. Neid saab aga tõlgendada, mida teevad väga stalinistlikult mitmed vene ajaloolased. Mertelsmann seda ei tee, räägib neist avalikult, seejuures püüdes leida põhjendusi. Paistab aga välja soov karme fakte leevendada. Just nagu seisaks kõige selle taga mingi legaalne võim, kes lähtudes oma ideoloogiast küll tegi palju valesti ja kahju, aga seda tuleb mõista.

Mida mõtleb ta, kirjutades: “Enne arhiivide avanemist oli uurimustes esil eliidi ja intellektuaalide saatus, kuna just viimased kirjutasid enamasti mälestusi. Nii jäi mõnikord kahe silma vahele fakt, et suurem osa represseerituid olid tavalised inimesed, kes arreteeriti ja saadeti välja enamasti kriminaalsüüdistuse alusel, mitte poliitilistel põhjustel“? Kehtiva korra poliitilised vastased olid ju tookord kehtiva „õiguse“ kohaselt kriminaalkurjategijad.

Või jälle: „Läänepoolsete piirialade sõdurid ei võidelnud enamasti täie pühendumusega sakslaste vastu ja kippusid deserteeruma. Seetõttu saadeti Baltikumist mobiliseeritud sõdurid 1941. aastal spetsiaalsetesse tööpataljonidesse ning alles 1942. aasta alguses said neist Punaarmee võitlejad. Laagrid olid halvasti ette valmistatud, elutingimused olid seal jubedamad kui Gulagis ja toiduga varustamine väga halb. Ligemale kolmandik laagrisse suunatutest suri. Et tööpataljonidesse saadetud hiljem siiski rindele suunati, annab tunnistust sellest, et kõrge suremus ei olnud kavatsuslik, vaid kriminaalne hoolimatus [minu paksendus – VH]“.

Just see „kriminaalne hoolimatus“ mängib Mertelsmannil suurt rolli, just nagu oleks süsteem põhiliselt korralik ja legaalne, aga rikutud reegleid eiravate tegelaste poolt. Kas Ukraina näljahäda põhjuseks oli ka ainult „kriminaalne hoolimatus“? Ta ütleb, et hinnates registrite ulatust ja neid hallanud bürokraatide hulka, näib olevat õigus neil, kes kõnelevad „lakkamatust puhastusest”, kuigi ta ei toeta totalitarianismi teooriat. Kuigi opositsiooni vastu käiku lastud meetmeid võib pidada ülereageerimiseks, oli tegu reaktsiooniga tegelikele probleemidele. Enamik ohvritest suri alatoitlusse ja nälga. Selline kriminaalne hooletus ei olnud ettekavatsetud, kuigi Stalin seda aktsepteeris. Olgu stalinism nii julm kui tahes, etnilist hävitust ei olnud Stalinil erinevalt Hitleri sõjajärgsetest plaanidest päevakorras.

Mertelsmann püüab leida tagakiusamise ja sõjakurjategude põhjusi, mis võivad osalt olla õiged. Ajaloolises tagasivaates Venemaa varematele rünnakutele Eesti ala vastu paistab aga korduvalt silma sama käitumine, näiteks hävitamine ja küüditamine ka Liivi sõja ja Põhjasõja ajal.

Viitamine Hitleri sõjajärgsetele plaanidele meenutab üsna tavalist ENSV-aegset olukorda kaitsvat argumentatsiooni. Kuigi möönatakse repressioone, väidetakse, et Hitleri plaanidega võrreldes pääses eesti rahvas kergelt.
Kui juba on jutt Hitlerist ja Saksamaast, kas rakendaks Mertelsmann „kriminaalset hoolimatust“ või „hooletust“ ka sakslaste käitumise kohta? See avaks hoopis avaramaid perspektiive sõjakurjategude tõlgendamisel.
Mertelsmann möönab, et stalinismi seisukohalt olid olemas vaenulikud rahvad. Repressioonide hulk oli uutel okupeeritud aladel suurem kui vanades liiduvabariikides. Seda on näha juba Gulagi statistikast, kus Baltimaade inimesed on tugevasti üleesindatud.

Suure terrori ajal olid Baltikumi rahvad tõepoolest vaenulike rahvaste nimekirjas. Ometi ei nõustu ta arvamusega, et Stalin oli äärmuslikult Baltikumi-vastane ja et tema tegevust võib pidada genotsiidiks. Balti liiduvabariikides korda saadetud repressioonide enamik oli seotud reaalse vastupanu, puhastamise ja kollaboratsiooniga. Stalin kohtles Baltikumi elanikke leebemalt kui Krimmi tatarlasi või tšetšeene. Stalini eesmärk oli ühiskonna puhastamine ja osa eliidi hävitamine. Teine osa integreeriti sovetiseerimisüritusse. Stalin ei soovinud hävitada Baltikumi rahvaid kui selliseid. Miks muidu lasti neil eksisteerida koos oma haridussüsteemi, kõrgkultuuri ja keelega? Kuidas on aga lugu venestamisega - vene keele ja „nõukogude inimesega“?

1938. aastal Nõukogude Liidu 20. aastapäeva eel ilmus poliitbüroolt direktiiv, milles kuulutati kõik eestlased ja poolakad riigivaenlasteks (Postimees 13. 08. 2007). Andrei Ždanov kirjutas oma päevikus ”Eestlased Siberisse” (TUNA 2005/3). Kas see on ainult ”kriminaalne hoolimatus”? Tegelikult ei saa seda Mertelsmanni eeskujul lahutada kehtivast süsteemist.

Lõpuks nendib Mertelsmann, et Putini Nõukogude-nostalgia on Stalini kuritegudest rääkimise tänapäeval taas raskemaks teinud. Balti poliitikud, kes räägivad genotsiidist ja püüavad ohvrite arvu tegelikust suuremana näidata, ei hõlbusta samuti teemakohast arutelu. See on jälle liiga tagasihoidlik lähenemine, sest küsimus ei seisne ohvrite arvus. Selle kohta on olemas põhjalikke uurimusi ja ka Meri-Jakobsoni komisjoni laiahaardeline raport. Eestlastele pannakse pahaks üldse sellest rääkimist. Rõhutatakse pealegi, et venelased ise kannatasid rohkem. See ei tohiks aga põhjendada samade kannatuste praktiseerimist naaberrahvaste kallal. Ei piisa nähtavasti sellest, et peaminister Ansip viis pärja teiseldatud pronkssõduri jalamile. Kas peab ta kõigest hoolimata põlvitades tänama Eesti „vabastamise“ eest?

Mertelsmann tahab küll ehitada kirikut kesk küla, aga ei saa mööda tõdemusest, küla on hävitatud, et monumendisõjad ja kasvav asja-omase kirjanduse hulk näitavad siiski, et stalinismi kuriteod on üks kõige olulisemaid teemasid Balti riikide rahvaste kollektiivses mälus.

See pole esimene kord, kus Mertelsmann katsub kohandada ajalugu. Artiklis „Ida-Virumaale sisserändamise põhjused pärast Teist Maailmasõda“ (Ajalooline Ajakiri 2007/1, lk. 51-74) arvab ta, et kuna pole leitud kirjalikke tõestusi, et Narva endiste elanike kohta kehtis tagasipöördumiskeeld, on tegemist legendiga. Näiteid on aga piisavalt. Hiljem selgus, et ta polnud oma allikate käest küsinud, kas nad olid põlisnarvalased, samuti mitte võtnud kontakti Vana-Narva Seltsiga. Loomulikult pole ka eksisteerivates dokumentides kirjas, et venelased toodi sisse eestlaste väljatõrjumiseks. Mertelsmann peaks teadma, et Venemaad ongi seetõttu raske mõista, et räägib ühte ja tegelikult mõtleb teistmoodi. Ta üritab mõtelda Lääne-Euroopa kategooriates. Et dokumente pole, ei tähenda veel, et midagi sellist pole aset leidnud. Näitena võiks tuua ingerlaste Eestist küüditamise dokumente 1947. aastal, mis puuduvad, kuigi küüditamine leidis aset. Seda ei saa ometi legendiks nimetada. Holokaust on ju ka aset leidnud, aga kus on dokumendid selle otsese käivitamise kohta?

Kõige selle taga paistab läbi tendents anda ENSV-ajale legaalsuse värving, millel on „kriminaalse hoolimatuse“ plekid. See on ka vajalik praegusele võimuladvikule, kes räägib Eesti Vabariigi järjepidevusest, tegelikult rajaneb paljus ENSV traditsioonidele. Jätkub väsimatult „selguse saavutamine“ esimese Eesti Vabariigi negatiivsete külgede kohta. Nõukogude aja analüüsikatsed piirduvad peamiselt stalinismi perioodiga, kuigi see ei tähendanud võimu- ega ideoloogiavahetust. Eestis jätkasid selleaegsed tegelased, kelle järglased suurelt osalt elasid edukalt üle taasvabanemise. Nende aeg hakkab täis saama, neil on põhjust tunda muret oma maine pärast normaalses tulevikus.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus