Kommentaar: Valge kõrvaldas poripritsmed president Pätsi frakilt? (1)
Arvamus 22 Jun 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
1999.a. astus ajaloolane Magnus Ilmjärv eestlaste ette sensatsioonipommiga, väites, et Eesti Vabariigi president Konstantin Päts tegi 1934. a koostööd N. Liiduga. Skandaal süvenes veelgi tema 2004. a üllitatud monograafiaga „Hääletu alistumine“, kus Ilmjärv kinnitab, et Päts sai Moskvast raha ning kooskõlastas Nõukogude saatkonnaga vabadussõdalaste liikumise vastu sihitud riigipöördekava.

Paljud jäid siiski kahtlema Ilmjärve väidete õigsuses, kuna ei saa ju välistada ka meelega arhiividesse sokutatud libainfo võimalust.

President Pätsi minevik jälle päevakorral

18. juunil kerkis Pätsi minevikuga seonduv taas teravalt esile, kui Jaak Valge seadis konverentsil „Revolutsioonid ja Eesti“ Ilmjärve väited kahtluse alla. Ta käis hiljuti Moskvas samu dokumente uurimas ja jõudis järeldusele, et Ilmjärv oli 1934. a riigipöörde osas eksinud ja materjale valesti tõlgendanud. Valge sõnul ei kooskõlastanud Konstantin Päts 1934. a riigipööret Nõukogude saatkonnaga.

Sõlm- ja vaidlusküsimuseks on siin, kas Päts informeeris vahetult enne 1934. a. 12. märtsi riigipööret oma plaanidest N. Liidu saatkonda ja kooskõlastas seda nendega. Teiseks – kas üldse ja kuivõrd oli Päts sõltuv N. Liidust majanduslikult ja poliitiliselt ning kas teda võidi shantazheerida või manipuleerida.

Põhiliseks vaidlusobjektiks on kiri, mille N. Liidu saadik Tallinnas Aleksei Ustinov saatis 7. märtsil 1934 NL-i välisasjade rahvakomissariaadi kolleegiumi liikmele Boriss Stomonjakovile. Ilmjärv luges sellest välja, et Moskva oli Eesti riigipöördega päri ja seda koguni toetanud, olles aga samas vastu Johan Laidoneri kaasamisele. Jutuajamistes enne riigipööret olla Päts lubanudki Moskvale, et hoiab Laidonerist eemale. Hiljem olevat aga Päts öelnud, et ta ei saa teostada riigipööret üksinda, s.o. ilma Andres Larka või Laidoneri abita. „Päts valis Laidoneri ja Moskva nõustus selle valikuga kõheldes,“ kirjutas Ilmjärv.

Ka Jaak Valge nägi Vene arhiivis Ustinovi kõnealust kirja. „Kuid selles dokumendis ei sisaldu Ilmjärve esitatud informatsiooni. Selles ei ole kohe mitte sõnagi mingitest Pätsi jutuajamistest sovettidega ning Laidoneri või Larka valikust,“ ütles Valge. Vastupidi – tema andmetel ei teadnud N. Liidu saatkond eelnevalt mitte midagi 12. märtsi sündmustest ja pidi selles suhtes leppima üksnes kuulujuttudega.

Ilmjärve tõde savijalgadel?

Valge hinnangul on „kogu Ilmjärve konstruktsioon üles ehitatud võtete abil, mida ajalooteaduses tavaliselt ei kasutata“ ning, ehkki kasutanud palju autentseid arhiiviallikaid, tõlgendas Ilmjärv neid väga paljudel juhtudel valesti. Teisisõnu Ilmjärve seisukohad pole allikatruud.

Valge lükkas ümber ka Ilmjärve süüdistused, et Päts oli N. Liidust majanduslikult sõltuv ja shantazheeritav. Tema sõnul pole õige Ilmjärve väide, et Päts sai kuni 1940. aastani N. Liidult Tallinna Laevaühisuse kaudu raha. Pätsil oli vaid kolm laevaühisuse aktsiat. Et olla enamusaktsionär, nagu väidab Ilmjärv, oleks tal pidanud neid olema vähemalt 850 korda rohkem.

Valge möönab siiski, et 1934. a kolmest peamisest presidendikandidaadist – Päts, Laidoner ja Larka – eelistas Moskva presidendivalimistel kahtlemata Pätsi võitu ning võis üritada teda näiteks Eestile soodsate kaubanduslepingute pakkumise kaudu toetada. Sellest hoolimata oli Moskva toetus Pätsi valimiskampaaniale nullilähedane.

Ettevaatust poriga pildumisel!

Arvamused poliitikute kohta võivad olla vastuolulised, olles kantud ajastu ideedest ja arusaamadest. Kas pidada president Pätsi reeturiks või kangelaseks? Vaevalt leiame kunagi vastust kõigile küsimustele, mis teda puudutavad ja vaevalt suudame ka ennast paigutada tema olukorda.

Jah, ta asendas 1934. a. parlamentaarse demokraatia autoritaarse juhtimisega, aga samas algas ka enneolematult viljakas arenguperiood Eesti ajaloos ja rahvuskultuuris, mille tunnistajaiks olid paljud meie tänased lugejadki.

1999.a 11. septembri Postimehe juhtkirjas „Poripritsmed Pätsi frakil“ nenditi, et „arhiivimaterjalid, mida tutvustab ajaloolane Magnus Ilmjärv, ei jäta kahtlust Pätsi seotusest Nõukogude saatkonnaga Tallinnas“.
Ja edasi: „Oleme ennast ikka pidanud olgu et väikeseks ja väetiks, aga ausaks ja aateliseks. Nüüd siis säärased poripritsmed puhtal aatelipul! /…/ Nagu ka palju suuremate riikide kogemus näitab, on väga vähestel liidritel õnnestunud läbi ajaloo sammuda plekkideta frakis.“

Kui ettevaatlik tuleks olla ajaloolistele isikutele hinnangute andmisel, veel enam – nende reeturiks tembeldamisel! Kuigi Ilmjärv kaitses ülalmainitud debatil oma seisukohti, tunnistas ta,
et on kasutanud oma raamatus „Hääletu alistumine“ mõneti ebaõnnestunud sõnavalikut, mis võis põhjustada segadust. Miks siis? Kas autoril polnud küllalt aega oma sõnastuse üle järele mõelda ja seda kohendada? Kas ta ei suutnud ette näha oma süüdistuste tagajärgi? Või kannustas teda tähelepanu- ja sensatsioonijanu? Äkki polnud Ilmjärvel vajalikku dokumentide tõlgendusoskust?

Alo Lõhmus tõdebki teisipäevases Postimehes, et „viimase kümnendi jooksul on avalikkuses kinnistunud kujutelm Pätsist kui reeturist või vähemalt võimuahnest ja korrumpeerunud sahkerdajast, kes lõpuks sahkerdas maha nii demokraatia kui ka Eesti riigi. See ettekujutus põhineb suures osas ajaloo instituudi nüüdse direktori Magnus Ilmjärve pikaajalisel uurimistööl“.

Mida ütleks täna meile president Päts ise? Kahjuks pole meil käepärast tema memuaare. Vangistuses polnud tal võimalik neid kirja panna. Isegi Siberisse küüditatutel oli see rangelt keelatud.

Konstantin Päts oli ja on siiani paljudele meist omariikluse võrdkuju, hoolitseva riigi-isa prototüüp. Temast räägiti soojalt ja lugupidamisega ka süngel okupatsiooniajal paljudes Eesti kodudes. Tema mälestust peeti kalliks.

Sellepärast – olgem tänulikud Jaak Valgele, kes on teinud ära suure töö president Konstantin Pätsi maine taastamisel ja tema fraki puhastamisel porist, sest – paraku jah – ei saa ta ise seda enam teha.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus