Kommentaar: Vabadusvõitluse järjepidevusest (1)
Arvamus 24 Oct 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti ajaloo kirjutistes räägitakse muistsest vabadusvõitlusest 13. saj. algul, kui killustatud rahvas püüdis tõrjuda oma ala vallutamist ristirüütlite poolt. See oli esimene suurem aktsioon, mis lõppes kaotusega. Eks olnud võõraste tõrjumisi varemgi, näiteks seoses Tartuga (muinas-Eesti Tarbatu), mille vallutas 1030. a. Kiievi suurvürst Jaroslav Tark ja nimetas selle Jurjeviks. Eestlased võtsid aga linnuse tagasi 1061.

Kaotusega lõppes ka 1343. a. Jüriöö mäss. Pärast seda võitlesid Eesti alal võimu säilitamiseks või saavutamiseks võõrad: sakslased, taanlased, poolakad, rootslased ja venelased. Eestlased mängisid neis võitlustes kõrvalist rolli, nad olid enamasti kannatajad.

19. saj. ärkamisaeg tugevdas rahvustunnet ja pani aluse eestlaste kasvavale vabadusihale. Esimese maailmasõja järel algas kehtivate süsteemide lammutamine, mis võimaldas lahkulöömist Vene impeeriumist. See käivitus pärast Veebruarirevolutsiooni ja sai teoks Vabadussõjas, kus õnnestus tõrjuda nii venelaste kui ka sakslaste katseid Eesti ala hõivamiseks.

Eesti saatuse määramisel on ajaloo kestel mänginud otsustavat rolli Venemaa ja Saksamaa. 1939. a. õnnestus Hitleril ja Stalinil lõhkuda I maailmasõja tulemusena nende kahe riigi vahele ehitatud puhvertsoon (cordon sanitaire). II maailmasõja varjus hävis Eesti vabadus, Saksamaa heakskiidul okupeeris ja annekteeris N. Liit vastupanuta Balti riigid. See ei päästnud neid aga repressioonidest. Nende üürikest vabadust vaadeldi kui kuritegu N. Liidu vastu. Ei antud armu rahva paremikule, kes oli määratud likvideerimisele.

Selle stahhaanovliku hoogtöö korras alustatud ürituse, mille esialgseks tipptulemuseks oli 1941. a. 14. juuni suurküüditamine, peatas Saksamaa rünnak 22. juunil. Siis vahetus mõiste II maailmasõda, mille olid alustanud vennalikus koostöös Poolat jaganud Saksamaa ja N. Liit, Moskva terminoloogias Suure Isamaasõjaga.

Ärkas taas aasta varem vastupanuta alistumisega taanduma surutud vabadusvõitluse tahe, mida tugevdasid repressioonid. Tulemusi näitab 1941. a. suvesõda, milles vabastati osa Eestist juba enne sakslaste saabumist. Ükskõik, kes selles olukorras oleks tulnud idaokupante välja tõrjuma, oleks teda tervitatud vabastajana. See kehtib isegi sakslaste kohta, keda ju varem ei vaadeldud sõpradena. Kuigi nad lubasid suurelt osalt taastada endise halduse, oli Eesti nende jaoks ainult osa N. Liidust. Riikliku iseseisvumise taastamine ei tulnud kõne alla. Tagantjärele tarkuse selges valguses oli see isegi parem, sest Eesti vältis sattumist Hitleri-Saksamaa liitlaseks. Üks okupatsioon asendus teisega, mida rahvasuu iseloomustas väljendiga „röövel päästis röövli käest“.

Kuigi Saksamaa algul ei soovinud kaasata eestlasi täiel määral idarindel, tekkis vähese edu ja suurte kaotuste tõttu selleks vajadus, mida ei suutnud rahuldada vabatahtlikud, kelle taustal 1943. a. formeeriti Eesti Leegion. Kuulutati välja mitme aastakäigu mobilisatsioon, mis ei õnnestunud kuigi hästi. Mitte sümpaatiast venelaste vastu, vaid Saksamaa poliitika ebapopulaarsuse tõttu.

1944. a. algul, pärast Leningradi rinde läbimurret välja kuulutatud mobilisatsioon leidis ka Eesti Vabariigi viimase peaministri Jüri Uluotsa toetuse. Tulemus üllatas sakslasi, näidates eestlaste tahet iga hinna eest püüda tõrjuda uut okupatsiooni. Loodeti kolmandale võimalusele, nende riikide toetusele, kes olid aidanud Eestil iseseisvuda. Samal ajal oli see hüvituseks varasema vastupanuta alistumise eest. Enam kui pooleaastane tugev tõrje aitas paljudel pääseda Läände, kus nad said jätkata seda vastupanu, mida Eestis julmalt maha suruti.

Seda viimast ohvriterikast vabadusvõitlust, millega eestlased demonstreerisid, et nad ei taha „vabatahtlikult“ kuuluda N. Liitu, pole pärast taasvabanemist tunnustanud Eesti juhtkond.

Läänes hakatakse aga revideerima vaateid II maailmasõjale. Seda ei vaadelda enam kui aatelist sõda kindlalt defineeritud heade ja halbade osalejatega. Kaua aega kehtis külma sõja ajal müüt suurest pühast alliansist kurja natsi-impeeriumi vastu. Nüüd on seda modifitseeritud, et oli ebapüha allianss lääne demokraatiate ja Stalini hirmuvalitsuse vahel, mis inimvaenulikkuse suhtes polnud põrmugi parem Hitleri rezhiimist. On ka juba küsitud, kas mitte Hitleri süsteemi vastu võideldes ja seda hävitades ei rajatud teed samaväärsele totalitaarsusele kogu idablokis, nii et see pole mitte enam ühemõtteline võitlus demokraatia ja natsismi vahel.

Seda pole need Eesti poliitika- ja kultuuritegelased, kes kas vaikivad vastupanust 1944. a. või mõistavad seda jätkuvalt hukka, veel tähele pannud. Selle arengu ja hoiaku süvenemisele aitab aga kaasa Venemaa praegune käitumine, mis meenutab üsna palju N. Liitu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus