Eesti Elu
Kommentaar: Tallinn–Brüssel–Lissabon ehk muutuv Euroopa Liit (3)
Arvamus 13 Nov 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Kolumnist Martin Helme sulest ilmus 10. nov. Õhtulehes arvamuslugu „Demokraatia lõpp: euroimpeerium on sündinud“, milles ta vaatleb äsja jõustunud Lissaboni leppega seonduvat ning annab hävitava hinnangu selle dokumendi menetlemise ja (soovitud) lõpptulemuse saavutamise protsessile.

Helme meenutab, et kolme riigi (Prantsusmaa, Hollandi ja Iiri) rahvad hääletasid selle leppe kolmel korral maha, mis tema hinnagul pidanuks tähendama, et eurokraatide pakutav arengusuund on „surnud, surnud ja veel kord surnud“. – „Aga näe, ta elab!“ hüüatab Helme.


Lissaboni leppe head ja vead

Kindlasti tehti Lissaboni leppe ehk ELi põhiseaduse menetlemisel vigu. Ka on selle tekst väga detailne, millesse tavainimene ei soovi ega suuda süüvida. Aga kuidas saaks üks riikide hiigelühendus funktsioneerida ilma alusdokumendita?

Lissaboni leping surmas Helme arvates Euroopas demokraatia, sest rahva tahtega seal enam ei arvestata. Järgmiseks arenguetapiks pakub ta autokraatiat ja seejärel koguni despotismi. Kolumnist möönab siiski samas, et Lissaboni lepe muudab ELi süsteemi tõhusamaks ja tugevamaks, aga seda kodanike, rahvaste ja liikmesriikide arvelt.

Ta hoiatab, et kogu võim koondub nüüd Brüsselisse, kus luuakse ELi presidendi ja välisministri ametid, poliitiline politsei, Euroopa armee ning raamistik üle-euroopalisteks maksudeks. Helme ennustab, et uuele euroimpeeriumile on Eesti „tähtsusetu, vaene ja tülikas ääreala, kes on Venemaaga suurte poiste mängude mängimisel risti jalus“. Ka Ahto Lobjakas leiab, et Eesti on jäänud Euroopas kahjuks kaasasõitjaks või etturiks (PM, 07.11.09).

Küsigem aga, mis juhtuks siis, kui Eesti ei kuuluks Euroopa Liitu; kas sel juhul suhtuks Venemaa oma mängudes temasse aupaklikumalt?

Poliitilise korrektsuse dogmade tõttu olevat rahvuslus ja rahvusriik Brüsseli seisukohalt Helme sõnul ohtlik ja kahjulik, mis viivat sõna- ja südametunnistusevabaduse elimineerimiseni. Oma pessimistliku ja mitte mingit väljundit pakkuva artikli lõpetab ta ennustusega, et nüüd on Eestis vabadus lõppenud ja ollakse tõesti tagasi suures liidus, kus rahvusel ja rahvuslikkusel tuleb seista silmitsi üha enam autokraatsema vaenuliku politseiriigiga.

Meenutagem, et samalaadseid ennustusi ja hoiatusi jagati ka 2004. a., kui Eesti oli Euroopa Liiduga ühinemise lävel. Peeti tuliseid debatte (ka siin, Torontos) ning euroskeptikud ennustasid üksteise võidu Eestile ühinemise korral demokraatia ja suveräänsuse kadu; nad võrdlesid euroliitu N. Liiduga ja Brüsselit Moskvaga. Nende kartused osutusid asjatuiks. Nüüd on mitmed euroskeptikud (nt. Igor Gräzin) meelt muutnud ja valmis ELi reele istuma. Miks? Sest elu ise on nende väited uppi löönud.

ELi praktiline abi Eestile

Sõites Eesti ringi, võib vist küll igas maakonnas näha silte, kust selgub, et selle või teise teeosa ja silla rahastajaks on Euroopa Liit. Tõhusat toetust on eurorahadest saanud ka põllumehed, paljud tootmisharud, kultuuri-, haridus-, keskkonna- jt. programmid ning projektid. Muide, ligi 12 miljardit krooni voolab tänavu Brüsselist Tallinna ehk Eesti riigikassasse. Kui seda summat poleks, tabaks Eesti põllumajandust, tööpoliitikat, tee-ehitust jt. valdkondi ehk isegi pankrot.

Arvamusuuringud peegeldavad rahva rahulolu Euroopa Liitu kuulumise üle. Toetus euroliidule kõigub 74–78% piires ka praeguses raskes majandusolukorras. Võib arvata, et paljud Eesti elanikud lähtuvad siin puht-pragmaatilisest seisukohast – kas Eesti kuulumine euroliitu on mulle isiklikult kasulik või mitte. Järelikult siis on!

Nagu igal asjal, on muidugi ka ELi kuulumisel oma head ja vead. Küsimus on, kas peale jäävad plussid või miinused ning kuidas see tervikuna aitab kaasa Eesti arengule. Näib, et Brüsselist saabuvad negatiivsed uudised pole seni ületanud hüvede kasutamisest tulenevat rahulolu. Jääb mulje, et enamik Eesti elanikke eelistab materiaalseid hüvesid, mis on seotud Eesti kuulumisega euroliitu (tööjõu ja kaupade vaba liikumine, paranenud reisimisvõimalused, toetused jmt.). Võib-olla on see mõneti egoistlik suhtumine, mille varju jäävad rahvuslikud ideaalid, aga samas – rahulolematuid kodanikke ei soovi ju ükski riik.

Ideaalid ja tegelikkus

Oxfordi ülikooli Euroopa-uuringute professor Timothy Garton Ash küsib oma Wall Street Journalis ilmunud pikema kirjutise pealkirjas: „Kuhu nüüd, Euroopa?“

Tituleerinud Berliini müüri varisemise aasta (1989) Euroopa parimaks aastaks, nendib Ash kurvalt: „See pole suuremeelne Euroopa, millest unistasid 1989. aasta visionäärid nagu Václav Havel. See on Václav Klausi Euroopa, kes allkirjastab hambaid krigistades Lissaboni lepingu pärast mõne väikese provintsliku järeleandmise väljapressimist. Ash pöördub lausa „vaimuderiiki“, hüüdes: „Churchill! Sa peaksid elama praegusel tunnil: Euroopa vajab sind.“

Tema arvates seisavad eurooplased 20 aastat hiljem silmitsi küsimusega: kas suudame tagasi saada osa 1989. aasta strateegilisest julgusest ja ajaloolisest kujutlusvõimest? Ash peab ohtlikuks tendentsi jätta maailma kujundamine teiste (Hiina ja Ühendriikide) hooleks, et pugeda siis „kääbiklikult oma rahvuslikesse urgudesse“, teeseldes, et meie peade kohal ei astu hiiglasi. Ehk aitab seda „kääbiklikkust“ vältida Lissaboni leppe rakendamine?

Kolumnist Ahto Lobjakas leiab samuti, et 1989. a. otsustavaid sündmusi ilmestas idealism, mitte niivõrd ideoloogia. Ta vihjab Ralf Dahrendorfi defineeritud revolutsioonide tsüklilisele loogikale: alguses on kired, idealism ja lootus, hiljem tulevad vältimatult nördimus ja pettumus. Lobjakas väidab, et Euroopa suurim nõrkus on tema sisemuses, kus on aset leidnud „poliitilise veresoonkonna lupjumine“, mille tunnistuseks on lõpuks ratifitseeritud Lissaboni leppe keeruline „Kolgata teekond“.

Analüüsinud mitmeid tänase Euroopa probleeme, tõdeb ta lõpuks, et „ilma ELita ei ole stabiilsust Euroopas, ilma stabiilsuseta Euroopas saab Ida-Euroopast taas saatuse mängukann“.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus