Kommentaar: Suur mäng väikesel areenil (2) (25)
Arvamus 29 Jun 2007 Olaf ImelikEWR
    Trüki   E-post   FB     
Millega olime aga ära teeninud meie maal elavate venelaste sellise vihkamise? Kust pärineb see vaen, mida meile nüüd näkku karjuti?

Idapoolsetes, temperamentsema elanikkonnaga „vabariikides“, mis olid nõukogude võimu all olnud kaks korda kauem kui meie, oli vist ka viha rõhujate vastu kaks korda suurem. Ma ei tea, kui halvasti seal venelastel läks, kuuldavasti aga põgenes neist enamik sealt surmahirmus. Ja mingit rahvusprobleemi seal pole.

Meie aga oleme kõigil okupatsiooniajal siia koloniseeritutel ja nende järglastel pead silitanud, meile tehtud ülekohtu unustanud ja nad meie maa päriselanikega võrdseks kuulutanud. Päris võrdseks küll mitte. Omadele võime alati näkku öelda, mida neist arvame, aga nii nagu Ühendriikides ei või mustanahalisele öelda neeger, ei või me siia koloniseeritute kohta kasutada sõnu, mis nende hella enesetunnet võiksid riivata. Ega enamik siin elavatest venekeelsetest elanikest sõna otseses mõttes okupandid – tapmistes ja küüditamistes süüdlased ju polegi. Vene ajal olid nad ainult oma priviligeeritud seisundi ärakasutajad. Kuid ka nii otseseid kui kaudseid kurjategijaid leidub siin veel küllaga. Ilma et keegi meilt seda oleks palunud, oleme andeks andnud nii võõrastele kui omadele.

Mis puutub majanduslikku olukorda, siis tänu piiritagustele kontaktidele ja vabanemise eelsetele positsioonidele leidub jõukaid venelasi meie maal küll rohkem kui eestlasi. Lisaks sellele on neil veel teisigi eeliseid. On ju vene noortel meie omadega võrreldes suureks eeliseks seegi, et neil on kodust kaasas veel üks väga oluline keel, mis mitte ei ole hariduse saamisel takistuseks, nagu nad kaeblevad, vaid otse vastupidi. Vaatamata kõlavale keeleseadusele saavad nad siin hakkama ka ilma eesti keeleta. Kui mulle kütet tuuakse, pean ma enda arusaadavaks tegemiseks rääkima vene keelt. Poes pean ma tihtipeale müüjanna või kassiiriga rääkima vene keeles. Jumal nende ja nende keelega! Kui venelane leiab, et tal eesti keelt vaja on, õpib ta selle ära. Kui mitte, siis on see tema asi. Ka sõjaeelsel ajal leidus siin küllaga kommunismi eest põgenenud umbkeelseid venelasi. Minu tsaariajal Vladivostokis apteekriks olnud vanaonu tõi sealt kaasa venelannast abikaasa Anna Vassiljevna, kes oma surmatunnini eesti keelt ära ei õppinud. Kodune keel oli neil vene keel. Aga USA armee pensioneeritud arstiga, nende tütre Oljaga, kes jälle kommunismi eest põgenema pidi, olen ma tänapäevani kirjavahetuses eesti-inglise segakeeles. Kuigi nii umbkeelseid kui ka eesti keelt rääkivaid venelasi oli siin küllaga, ei mäleta ma, et kunagi oleks juttu olnud nende integreerimisest või sellest, millisest kultuuriruumist nad pärinevad, mida nad loevad või keda nad kuulavad. Inimene on inimene ja kui ta ennast inimese moodi üleval peab, siis on ükskõik, kas ta on venelane, juut või mustlane.

Aprilli lõpu sündmustest möödunud aja jooksul on ajakirjanduses ilmunud lugematu hulk erivärvilisi artikleid. Kohe peale riigipöörde katset kajastas meedia toimunut objektiivselt, õiglaselt ja käredalt. Õige pea loksus ajakirjandus aga jälle oma roosavahulisse „pluralistlikku“ voolu ja jälle hakkasid pead tõstma Hrushtshovi sula ajal võrsunud punaõielised, nüüdseks professoriteks, politoloogideks-sotsioloogideks-filosoofideks arenenud külma- ja kuumakindlad vintsked väädid, kelle aruteludes jääb domineerima seisukoht, et kõiges oleme süüdi meie ise. Peame toimunus venelasi mitte süüdistama, vaid aru saama nende ajalookäsitlusest ja nende hinge keerdkäikudest. Hinge puhtuse ja õiged lahendused leiame aga dialoogis ja ümarlaudades, mitte aga inetult süüdistavates artiklites.

On ju tõesti inetu lõhkuja, rüüstaja, poevarga ja sõimaja kohta öelda vene pätt. Esiteks on juba pätt ise inetu sõna ja teiseks võib selle sõna seostamine tegija rahvusega solvata mitte ainult pätti, vaid kõigi tema rahvuskaaslaste õilsaid isamaalisi tundeid! Tuleb ometi arvestada seda, et vandaalitsemisel olid õilsad motiivid – solvatud inimlaps, kelle ajalookäsitlust ei mõisteta ja kelle poolesajandilisi privileege enam millekski ei peeta, elas välja oma nördimust. Ka on häbiväärne, kui need lõhkujad ja röövlid nende tegevuse takistamisel haiget saavad ja neid türmi pistetakse. Hoopiski ümarlaud peaks selgitama mida need, keda pätiks sõimata ei tohi, meilt nõuavad!

On ju väga õilis süüd enese peale võtta ka siis, kui süüdi on keegi teine. Et me aga ise süüdi oleme, kui lugupeetud võõrkeelsed eestimaalased meid ei salli, sellele pole põhjust vastu vaielda. Liiga oleme neile teinud tõesti. Kuid seda hoopis teisiti, kui meie hästi väljaõpetatud teadlased meile kamaluga tuhka pähe raputades räägivad.

Süüdi selles on alalõpmatu lobisemine venelaste integreerimisest või integreerumisest, ilma et nendel üht- ja teistpidi sõnakõlksudel mingit kaalu oleks. Kui Pavlovi koeral tahetakse juba kujunema hakkavat tingitud refleksi kustutada, ei anta signaalile järgnevat kinnitust. Kui seda aga kord antakse, kord mitte, siis kujundatakse välja neuroos – olukorrale mittevastav, seaduspäratu, üldreeglina agressiivne käitumine.

Lõputu jutt integreerimisest on lääge kõrvaltvaatajale ja loomulikult vastumeelne neile, kellele seda pidevalt korratakse. Teab ju iga isa-ema ja kooliõpetaja, et millegi pealesurumine kutsub esile vastuseisu, raskelt kättesaadavus ahvatluse. Miks me peame ahastama, et nad ei loe meie lehti ega vaata meie telesaateid? On neis lehtedes siis midagi nii väga lugemisväärset? Ma tean nii mõndagi eestimeelset eestlast, kes vaatab vene telesaateid lihtsalt sellepärast, et need on paremad. Kui venelasele võimaldab eesti keel millegi ihaldusväärse kättesaamist, õpib ta selle ära ilma igasuguse pealekäimiseta. Naiivsena tundub ka idee nüüd, peale aprillisündmusi, kui vene koolilapsed ennast „kurja võimu“ vastu võidelnud seiklusromaani kangelastena tunnevad, korraga propagandavaba ajalugu õpetama hakata! Või veel hullem, seda meie juba muinasajast pärit kangelaslikkuse ja kannatustega vürtsitada. Kuigi meile nii kodu- kui välismaalt õpetusi jagajad peavad vajalikuks, et me venelaste ajalookäsitlusse lugupidamisega suhtuksime, on seda meilt, kes me selle „käsitluse“ omal nahal läbi oleme elanud, siiski veidi palju nõuda. Seadku nad oma kodus oma punalipuline ajalookäsitlus oma äsja-avastatud ikoonide kõrvale ja kummardagu seda seal, aga kodunt välja ärgu seda toogu! On olemas üksainuke ajalugu ja see koosneb faktidest. Kooli ajalugu võikski piirduda faktide esitamisega. Hinnang võõrale maale tungijale, vallutatud maa elanike tapjale ja küüditajale ei olene nii palju ajalootunnist kui kodus ja koolis omandatud mõtteviisist, eetikast. Rohkem kui kool, etendab selle juures osa kunst ja kirjandus, ilma et see tingimata just eesti oma peaks olema.
(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus