Eesti Elu
Kommentaar: Septembris 1944. aastal võinuks Eesti põlisrahvast tühjaks joosta! (1)
Arvamus 30 Oct 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
65 aastat suurest põgenemisest

Tõnis Siim, Eesti

September 1944 ei ole mitte ainult Tallinna „vabastamise“, vaid ka suure ja paanilise põgenemise kuu, rohkete hukkunutega merel ja maismaal. (Maismaal põhiliselt Saksa linnade pommitamise tagajärjel liitlaste poolt).

Suur põgenemine 1944. aastal


14. sept. 1944 alustas Punaarmee pealetungioperatsiooni Riiale. Vältimaks armeegrupi „Nord“ kottijäämist, andis Hitler 16. sept. korralduse taanduda kiiresti Eestist ja Põhja-Lätist. (Sissepiiramisest Saksa põhjaarmee sellele vaatamata siiski ei pääsenud. Kuramaale jäid kotti 26 diviisi enam kui 200.000 sõduri ja ohvitseriga). 1944. a. 17. sept. öösel lahkusid saksa üksused Narva ja Emajõe rindelt Riia suunas. Taandumist jäid katma eesti väeosad, sakslaste lahkumisest neid ei informeeritud. Taanduvate vägede ees ja vahel liikusid tuhanded tsiviilpõgenikud. Kirjelduste järgi olid nendel päevadel teed ummistunud Tallinna ja lääneranniku suunas liikuvatest põgenikevooridest, nii et kohati jäänud mulje, et lahkumas on pool eesti rahvast. Kirjanik B. Kangro kirjutab tollasest minekust järgmiselt: „18. sept. 1944. a. teatasid saksa võimud ametlikult Eesti loovutamisest. Eestlasi, kes soovisid kodumaalt lahkuda, lubati vastu võtta Saksamaale suunduvatele laevadele. Lõppes randade valve ja tee üle mere oli vaba nendele, kes leidsid koha mõnes mootorpaadis, purjekal või sõudepaadiski, millega riskiti teekond üle Soome lahe ette võtta, hoolimata venelaste patrullpaatidest. Ajal, kui mööda Narva maanteed vene tankid 22. sept. 1944 sisse veeresid, käis all rannas kibekiire paatide lahkumine. Põgenemine kestis veel mitu päeva hiljemgi, kui rinne oli juba üle läinud ja uus võim veel polnud suutnud rannavalvet korraldada. Kui põhjarannikult viis põgenike tee Soome, siis Lääne-Eestist ja saartelt otse Rootsi. Meretee Rootsi oli pikem ja ohtlikum. Kui palju paatkondi kinni peeti või teel hukkus, ei ole teada; oli neidki, kes teekonda alustasid ja võõrasse mulda jõudsid.

Ligikaudu iga kümnes põgeneja hukkus

Kuna põhiosas lahkuti n-ö viimasel tunnil, oli hukkunute arv suur, sest merel luurasid ja hävitasid põgenejaid vene lennukid ning allveelaevad. Väiksemaid, avamerel sõitmiseks vähekõlbulikke paate viis põhja tormine meri. Nendest, kes jõudsid Saksamaa pinnale, said paljud surma liitlaste massiivsete õhurünnakute läbi. Surmasaanute koguarvuks loetakse kuni 10.000. Kuna täpsed andmed puuduvad, nimetatakse sageli hukkunute arvuks 5000–10.000. Läände jõudis üle 70.000 inimese. Põgenike koguarvuna nimetatakse sageli 70–80.000. Kui võtta aluseks suurem arv – 80 000, siis kohalejõudnute hulga määratlemiseks tuleks sellest maha arvata hukkunute arv – kuni 10.000.

Eesti – II maailmasõja üks kaotaja-riikidest

Eesti kaotas II maailmasõjas hukkunute, põgenike ja küüditatutena veerandi oma elanikkonnast – umbes 280.000 inimest. Mõlemad totalitaarrezhiimid kasutasid eestlasi ära oma eesmärkide huvides. Eesti kaotas kõik oma põlised vähemusrahvad – baltisakslased, rootslased, sõjaeelsed juudid ning 5,2% territooriumist.

Võinuks minna veelgi halvemini

Stalinil kõige õelamaid plaane eesti põlisrahvast lahtisaamiseks siiski polnud. Muidu võinuks ta toimida sama kavalust kasutades kui Poolas, Varssavi ülestõusu ajal augustis-septembris 1944, kus ta tülikatest poola rahvuslastest lahtisaamise eesmärgil peatas Punaarmee edasitungimise seniks, kuni sakslased olid saanud ühele poole poola rahvuslaste vastupanu murdmisega, mille käigus hukkus ligi 200.000 poola patriooti ja linn hävis suures osas. Kui septembris 1944 oleks Stalin sama kavalust kasutanud ka eesti rahvuslastest lahti saamiseks ja kaheks nädalaks peatanud rinde edasiliikumise, oleks Eestist lahkujaid olnud mitte 75.000, vaid tõenäoliselt umbes 200.000. Sellisel hulgal kõige aktiivsemate ja elujõulisemate inimeste lahkumine kodumaalt oleks viinud hiljem kiirele ümberrahvastamisele ja suurema osa Eesti territooriumi muutumisele rahvastiku koosseisult tänase Ida-Virumaa taoliseks piirkonnaks.

Eesti taasiseseisvumine pärast kommunistliku impeeriumi kokkuvarisemist 1991 poleks sellise rahvastiku koosseisu puhul enam kõne alla tulnud, nii nagu see osutus võimatuks Karjala jaoks, kust Soome valitsus oli sõja lõpul deporteerinud ja põgenema ärgitanud suurema osa põlisrahvast, üle 400.000 inimese.

Kui 1991. a. kokkuvarisenud hundi, s.t. vene impeeriumi kõht lõhki lõigati, astusid sealt välja ja iseseisvusid paljud rahvad ja isegi riigid, kes varem iseseisvatena pole kunagi eksisteerinud. Kahjuks polnud aga nende hulgas Karjalat – ja seda Soome kunagise „targa“ kaitsepoliitika tagajärjel, mida Eestis siiani kriitikavabalt imetletakse ja eeskujuks seatakse!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus