Eesti Elu
Kommentaar: Salapärane kolmikpakt (7)
Arvamus 08 May 2009 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Aastal 2005 avaldas soome reservmajor Erkki Hautamäki teose „Suomi myrskyn silmässä“ (Soome tormi keerises), mis oli aasta varem ilmunud rootsi keeles („Finland i stormens öga“). Eestis tutvustas seda esimesena Ilmar Laherand (Kesknädal 12.10.2005).

Erilist rõhku pandi selles esitatud väitele, et 1939. aastal sõlmiti peale Molotovi-Ribbentropi pakti veel üks salapakt, mille olemasolust polnud avalikkus seni teadlik. Nimelt olevat Inglismaa, Prantsusmaa ja N. Liit 15. oktoobril 1939 sõlminud salajase koostööpakti, mille ühiseks eesmärgiks oli Saksamaa vallutamine. Nimetatud dokumendiga andsid Inglismaa ja Prantsusmaa N. Liidule õiguse okupeerida viimasega piirnevad Soome ja Baltimaad ning samuti Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra. Tekst olevat suletud briti arhiivides kuni 2017. aastani. Seda salapakti on vahepeal enamasti võetud faktina. Neid andmeid on korratud järjepidevalt (Väino Kallas: Pärnu Postimees 14.07.2006; Heldur Jõgioja: Kesknädal 6.06.2007; Kultuur ja Elu 2008/2 jm, eriti võrgukommentaarides).

Eesti ajaloolased on olnud tagasihoidlikud. Pärast esimest tutvustust võttis sõna Küllo Arjakas (Kesknädal 26.10.2005), kes avaldas tugevat kahtlust ja iseloomustas seda võimaliku pettesööduna. Käsitluse aluseks on marssal Mannerheimi salajased materjalid. Nähtavasti on tegemist mitmesuguste luurematerjalidega, mida koostati ülemjuhatajale aastatel 1932–1949. Need on kahtlemata eriliseks dokumentatsiooniks, mida tuleb vaadelda tõsise allikakriitikaga. Nende hulka on sattunud kehvade agentide koostatud ajaleheartiklite üldistused, mida omalt poolt pikitakse turult saadud kuulujuttudega. Luurematerjalide hulgas võib olla kõikvõimalikke kavasid ja projekte, mis erinevatel põhjustel mitte ealeski ei realiseerunud ning mille suunas isegi ei tegutsetud. On materjale, mida üks pool on tahtnud teise eksitamiseks „ette sööta”. Ka neid, mille edastamise eesmärgiks võis olla hoopis vastuluure, s.t avastada teatav infoleke „omade sees“, läkitades lekke tuvastamiseks edasi teatavat informatsiooni ning jälgides teise poole reageeringuid. Tuleb arvestada erinevate riikide luurealase informatsiooni vajaduse, kulutatud ressursside ja inimvõimekusega. Kokku kogutud ja eripalgelisi luurematerjale tuleb püüda lugeda kaasaegse pilguga ning tänasest vaatevinklist, sest meie teame, mis vahepeal juhtus.

Sama skeptilist hoiakut esindab Heino Arumäe teose retsensioonis (Tuna 2006/1, lk. 139-142), küsides: „Mida uskuda?“ Allikatega on keeruline lugu. Kõige olulisemaks alusmaterjaliks on marssal Mannerheimi eriagendi ja usaldusmehe Vilho Tahvanaise ärakirjad marssali kõige salajasematest paberitest, mida hoiti erikaustas pealdisega „S-32“. Salaleppe puhul viitab Arumäe lendlausele: see kõik on liiga ilus, et olla tõsi. Andmed on ähmased ja miks pole sellest varem keegi midagi kuulnud? Hautamäki väidab, et salajane plaan Saksamaa ründamiseks sattus Saksa võimude kätte 9. veebruaril 1940 ning toimetati kohe Hitlerile. Ribbentrop olevat informeerinud Mannerheimi kuu aega hiljem.

Arumäe arvates valmistab see teos ajaloolastele tõsist peamurdmist, sest mõnda väidet ei saa uskuda, mõne puhul pole kerge otsustada, mis on usaldusväärne ja mis kuulub desinformatsiooni; kuulduste või oletuste valdkonda.
Selle probleemi üle juurdleb samuti Uno Mereste oma mälestustes „Riigikogu ja Eesti Panga aastad“ (2008, lk. 397-401). Ta tsiteerib ka mind, et see võiks olla idee, mis lähtub vastaseid eksiteele viia püüdnud sõjaaegsest desinformatsioonist. Miks tuleb seda hoida saladuses? Peale selle on selliste lepetega seotud isikute ringkond üsna suur, aga keegi teine pole sellest rääkinud. Miks ei kasuta Moskva seda oma propagandas, võiks ju sellega kompromiteerida lääneliitlasi eestlaste silmis? Nii on mul tugev kahtlus, olen ajaloos näinud liiga palju allikate võltsinguid.

Kahtlaseks teeb ka selle plaani liigne konkreetsus. Miks oleks Inglismaa ja Prantsusmaa Staliniga 1939. aasta oktoobris üldse mingi salajase lepingu sõlminud, kui Stalinist oli MRP-ga saanud sisuliselt Hitleri mittesõdiv liitlane? Kui selline leping sõlmiti, siis miks jätkas Stalin Hitleri varustamist strateegilise toorainega kuni 22. juunini 1941, mida kasutati otseselt Prantsusmaa purustamiseks ning õhusõjaks Briti linnade vastu? Pimesilmi uskumise asemel oleks vaja rakendada natuke analüütilist loogikat, mis kergitab lisaküsimusi. Milline on Vilho Tahvanaise usaldusväärsus? Üks kommenteerija arvab: „For me it's enough that Hautamäki bases his work on Tahvanainen's fantasies, which have been thoroughly discredited.“ Kus on originaalmaterjalid – toimik S-32? Kõik on rajatud mingitele ebamäärastele koopiatele. Kas ei informeeritud ka teisi? Saksamaal polnud ju põhjust seda lääneliitlasi kompromiteerivat lepingut salastada. Nii oleks selle probleemi lahendamiseks vaja palju rohkem selgust, eriti vastust mitmele loogilisele küsimusele
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus