Eesti Elu
Kommentaar: Protestivalimised Eestis Indrek Tarandi triumfi taustal (4)
Arvamus 12 Jun 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
7. juunil Eestis toimunud Euroopa Parlamendi (EP) valimiste suurüllatajaks oli üksikkandidaat Indrek Tarand, kes kogus üle 100.000 hääle ja saavutas võidu 14-s piirkonnas 17-st. Ainsana jäid tal vallutamata Edgar Savisaare kindlused – Tallinn ja Ida-Virumaa ning sotside esinumbri Ivari Padari kants Võrumaa.

Kui valimistel esikohale tulnud Keskerakond kogus 103.525 häält, siis Tarandi saagiks oli 102.509. Ehkki Tarand ütles kampaania vältel, et tema sümpaatia kuulub demokraatlikele erakondadele, pole ta oma lõplikku otsust veel teinud, millisesse EP fraktsiooni minna. „Nüüd on tema valijad ostnud põrssa kotis ning peavad leppima kõigi tema edaspidi astutavate sammudega,“ öeldakse selle kohta 8. juuni Õhtulehe juhtkirjas.

Tarandi edu põhjused

Indrek Tarandi edu kommenteerides tunnistas Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimees Mart Laar, et see tulenes ebaõnnestunud valimisseadusest: „Oli üsna loogiline, et kui inimesele ei anta võimalust ise otsustada, tekib selle vastu õigustatud protest.” Need, kes osalesid tänavustel EP valimistel teavad, et hääletada sai erakonna, mitte aga nimeliselt kandidaadi poolt.

President Toomas Hendrik Ilvese sõnul peab Eesti poliitiline eliit Tarandi suurest edust EP valimistel tegema väga tõsised järeldused ning ta väljendas lootust, et edaspidi valimisi kinniste nimekirjadega enam ei korraldata.

„Eesti president saab ainult olla rahul sellega, kuidas Eesti rahvas otsustab. Kui vaadata, kuidas hääled jagunesid, siis üksikkandidaat Indrek Tarand sai küll ühe mandaadi, kuid ta sai sisuliselt sama palju hääli kui enim hääli saanud erakond,“ ütles president ning leidis samuti, et sisuliselt oli tegemist protestivalimistega. Presidendi hinnangul soodustavad sellised valimised irdumist poliitilisest protsessist ja inimeste eraldumist demokraatiast.

IRLi kandidaadina europarlamenti tagasi pääsenud Tunne Kelami sõnul said suured erakonnad europarlamendi valimistega tõsise õppetunni hoolimatuse eest valija suhtes. Kelam ütles ERR-i teleintervjuus, et Tarandile tõi edu tema tuntus meedias ja ka kodanike tugev rahulolematus valimiskorraga, mille tekitasid suletud nimekirjad.

Kuid siin on veel teinegi aspekt. Indrek Tarand tõi hääletuskastide juurde interneti abil (nt. YouTube’i jt. vahendeid kasutades) nooremaid valijaid, mis aitas tal koguda ohtralt infotehnoloogia-lembese põlvkonna hääli. Üheks Tarandi edu põhjuseks võib olla sotsiaalteadlase Marju Lauristini hinnangul ka tema kuulumine kultuurieliiti.


Valimistulemused

Eestis hääletas valimistel 397.118 inimest ehk 43,9% hääleõiguslikest valijatest. See tulemus üllatas vaatlejaid, sest eelmistel valimistel 2004. a. osales vaid 27% kodanikest.

Reformierakond sai 60.899, IRL 48.489, sotsiaaldemokraadid 34.554, Rohelised 10.845, Martin Helme 9824, Rahvaliit 8866 ja Dmitri Klenski 7152 häält. Järgnesid Eestimaa Ühendatud Rahvapartei 3514, Libertas 2206, Eesti Kristlikud Demokraadid 1712, Vene Erakond Eestis 1265, Juri Zhuravljov 586, Märt Õigus 293 ja Taira Aasa 266 häälega. On imelik, et Rahvaliit kogus vaid 8866 häält, ehkki erakonna kodulehe andmetel on neil kirjas 10.000 liiget! On siin tegemist rahvaliitlaste truudusemurdmise või valimisapaatsusega?

Esialgsetel andmetel lähevad Eestit Euroopasse esindama Siiri Oviir ja Vilja Savisaar Keskerakonnast, Kristiina Ojuland Reformierakonnast, Tunne Kelam IRL-ist ja üksikkandidaat Indrek Tarand. Sotsidest läheb europarlamenti Ivari Padar.

Euroopa Liidus (EL) tervikuna oli valimisaktiivsus rekordiliselt madal. 375 miljonist hääleõiguslikust kodanikust käis hääletuskastide juures vaid 43%. 2004. a. oli see näitaja 45,5%. Kõige rohkem oli tänavu valijaid Maltal – 79% ja kõige vähem Slovakkias – 19,6%.

14. juulil kogunevas uues, 736-kohalises Euroopa Parlamendis jäid konservatiivid ehk Rahvapartei suurimaks jõuks, kogudes 265 kohta; üldarvestuses teiseks jäänud sotsiaaldemokraadid hõivavad aga 162 mandaati.

Europatriotismi surnud hobune

Kolumnist Ahto Lobjakas meenutab 8. juuni Eesti Päevalehes, et varem saatsid oma esindajaid europarlamenti rahvusparlamendid ning ta leiab, et praegugi oleks EL-i legitiimsuse tugevdamisel „rohkem kasu rahvusparlamentide õiguste ja kontrolli laiendamisest kui fiktiivse europatriotismi surnud hobuse piitsutamisest“.

Lobjakas möönab, et Euroopas äratas palju suuremat tähelepanu president Barack Obama eelmisel nädalal moslemitele peetud lepituskõne Kairos kui europarlamendi valimiste teema. Lobjakas vaatleb ja võrdleb EL-i ja sellesse kuuluvate riikide rolli seadusloomes, aga ka majanduse, välispoliitika, kaubanduse, keskkonna jt. tähtsate küsimuste reguleerimisel. Ta nendib, et EP-l on tõesti üldjuhul kaasotsustusõigus, kuid riikliku suveräänsuse alustalad – välispoliitika, kodakondsuspoliitika, sisseränne, eelarvepoliitika ning otsesed maksud – on endiselt kindlalt liikmesriikide pealinnade pädevuses.

Lobjaka sõnul ei nähta EL-is lahendust ka praegusele majanduskriisile, pigem vastupidi. Euroliit pole tänaste eurooplaste jaoks mingi poliitiline ideaal; eeskätt loodetakse ikka oma valitsuse peale ja peetakse seda EL-i juhtorganitest tõhusamaks ja tähtsamaks.

Eestis on tänavu ees veel teisedki, sügisel toimuvad kohalikud valimised. Ehkki need pole oma ampluaa, kampaania ega tasandi poolest võrreldavad äsjastega, pakuvad viimased poliitikutele kindlasti järelemõtlemisainet ja mingeid kasulikke õppetunde.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus