Kommentaar: Pronkssõdur kui viitsütikuga pomm (1)
Arvamus 23 Feb 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Alljärgnevas on püütud kokku siduda erinevaid arvamusi pronkssõduri väga tuliseks muutunud teemal.

Riigikogus 15. veebruaril 46 poolt- ja 44 vastuhäält saanud keelatud rajatise kõrvaldamise seadus pole peaminister Andrus Ansipi sõnul pronksmehe teisaldamiseks üldse vajalik, kuna selleks on juba olemas sõjahaudade kaitse seadus. Miks siis sellele varem ei mõeldud ega kasutatud seda punakuju eemaldamiseks?


Vastakaid seisukohti


16. veebr. Postimehe juhtkirjas tõdetakse, et ehkki eestlastel ja mitte-eestlastel pole taasiseseisvusajal olnud omavahelisi tõsiseid kokkupõrkeid, võib uus seadus senise suhteliselt hea läbisaamise rikkuda ja istutada ühiskonda kahetsusväärse pommi. Nenditakse, et isegi president Toomas Hendrik Ilvese jõuline avaldus jätta seadus heaks kiitmata, ei päästa enam Eestit rahvussuhete pingestumisest.

Kolumnist Ahto Lobjakas arvab risti vastupidi: „Riigikogu otsus avada uks pronkssõduri Tõnismäelt kõrvaldamiseks on ainus mõistlik viis see vinduv saaga lahendada.“ Lobjaka hinnangul jääks just pronkssõdur „ettenägematute pingete provotseerijaks“. Tema meelest näitab Vene juhtkonna ülepaisutatud reaktsioon, et pronkssõduri kõrvaldamine oleks „väike, kuid profülaktiline samm Moskva veenmiseks, et imperialistlikust minevikust ei ole leida muud kui purunenud, ajaloo poolt välja praagitud illusioone“.

Mida arvab vene press

Komsomolskaja Pravda mõistab hukka kaks vene rahvusest reformierakondlast, kelle tõttu seadus vastu võeti — Tatjana Muravjova, kes ei hääletanud ja Sergei Ivanov, kes ei viibinudki riigikogu saalis. Leht kutsub Venemaad jõhkramalt reageerima „Tallinna alatusele“.

Ajaleht Kommersant leiab, et plahvatusohtliku olukorra päästis Eesti president Ilves, keeldudes seadust välja kuulutamast, lisades, et Eesti president õigustas Moskva lootusi.

Torontos ilmuv venekeelne ajaleht Nasha Gazeta toob ära Moskovski Komsomoletsis ilmunud artikli „Eesti venelased ei taha olla tiblad“. Ajakirjanik Valentin Zvegintsevil oli pressi reaktsioonide põhjal jäänud mulje, et Eesti rahvastik on lõhestunud kaheks: ühel pool rahvusäärmuslased vehkimas oma trikolooridega; nende vastas kohalikud venelased valmistumas pronkssõduri kaitseks viimse veretilgani. Kui Zvegintsev sõitis Tallinna, ütlesid kohalikud venelased talle, et neil pole eestlastega mingeid omavahelisi probleeme. Loo lõpus upitab Zvegintsev aga üles „tiblade probleemi“, selgitades selle halvustava termini sisu ja kritiseerides keeleinspektsiooni karmistunud nõudeid; venelaste väiksemaid palkasid jm.

Venemaa suursaadik Eestis Nikolai Uspenski peab pronkssõduri võimalikku teisaldamist fashismiohvrite mälestuse mõnitamiseks ning lubab Venemaa poolt karme sanktsioone Vene seaduse põhjal, mis võimaldab majanduslike sanktsioonide rakendamist Venemaale ohtu kujutavate riikide suhtes. Kas väike Eesti on tõesti ohuks suure Venemaa julgeolekule?

... ja välismeedia?

16. veebr. Kanada National Postis teatab Henry Meyer oma lugejatele, et venelased on vihased eestlaste peale, kes plaanivad pronkssõduri eemaldamist. Autor selgitatab punakuju tagamaid ja mainib, et peaminister Andrus Ansip on sellest teinud oma valimiskampaania osa. Samas tsiteeritakse ka Eesti Välispoliitika Instituudi direktorit dr. Andres Kasekampa, kelle sõnul pole eestlased kavatsenudki punakuju hävitada, vaid ainult teisaldada sobivamasse kohta. Lühidalt tutvustatakse ka Balti riikide ajalugu. Lõpuks antakse sõna eesti ajaloolasele Marek Tammele, kes ütleb, et II maailmasõda pole Eestis tänaseni lõppenud ja Eestil tuleb lõplikult ajaloolised arved klaarida mitte ainult natsisimiga, vaid ka kommunismiga.

Samasisulisi artikleid ilmus ka kõigi mainekamate uudisteagentuuride võrgulehtedel ja paljudes väljaannetes. Enamuses neist selgitati erapooletult ja adekvaatselt pronkssõduriga seonduvaid ajaloolisi tagamaid, mis on kahtlemata positiivne.


Pronkssõdur kui sümbol

Oma äsjases intervjuus venekeelsele BBC-le ütles president Ilves, et pronkssõdur „solvab meid, kuna see on pühendatud massimõrvadele“, lisades: „Seda võib olla ebameeldiv kuulda, kuid meie teadvuses seostub see ausammas küüditamiste ja mõrvade ning riigi hävitamisega, mitte aga vabastamisega.“

Stanfordi ülikooli sotsioloogiadoktorant Denis Trapido küsib, mida siis ikkagi ülistab see nõukogude mundris pronksmees, kes seisab, müts ühes ja kiiver teises käes, leinav pilk maas? Ta ei ülista kedagi ega midagi, leiab Trapido. „Aga ta on sümbol ... Eesti riikluse hävitamise valusaks märgiks.“

Ajakirja Looming peatoimetaja Mihkel Mutt meenutab, et Eesti on täis punavägedes langenute mälestusmärke, mida keegi ei kavatse teisaldada. „Kogu uue iseseisvusaja seisis pronksmees oma kohal ega seganud peaaegu kedagi. Ka mind mitte. Ja ta olekski võinud sinna seisma jääda, kui mõned aastad tagasi 9. mail ei oleks ta muutunud Eesti riigile (pool)avalikult vaenulike meeleavalduste sümboliks,“ kirjutab Mutt.

Pr. Helle Meri ütles 22. veebr. Ekspressis ilmunud intervjuus, et Lennart Meri lahendas pronkssõduri küsimuse juba a. 1993. Ta kutsus tollase linnapea Jaak Tamme enda juurde ja joonistas talle paberi peale, kuidas see monument peaks välja nägema: et selle vasakul ja paremal oleksid plaadid kõikide riikide sõduritele, kes on langenud Eesti eest. Aga see plaan jäi mitmetel põhjustel ellu viimata...

Nii tiksubki täna Eesti pealinnas asuva pronkskuju all otsekui viitsütikuga pomm, mille plahvatamisel (lõhkamisel?) võivad olla ettenägematud tagajärjed.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus