Kommentaar: Pime viha (4)
Arvamus 10 Feb 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Selle sõnapaariga sobiks ehk iseloomustada iga päevaga vägivaldsemaks muutuvaid ja üle maailma rulluvaid moslemite vägivallaakte, millega protestitakse 12 pilapildi avaldamise vastu prohvet Muhamedist Taani ajalehes Jyllands-Posten ja hiljem mitmetes teisteski väljaannetes. Nii Allahi kui prohvet Muhamedi igasugune visuaalne kujutamine on islamiusus teatavasti rangelt keelatud.

Taani peaminister Fogh Rasmussen ja Jyllands-Posten'i peatoimetaja Carsten Juste on moslemite ees vabandanud, kuid seda pole küllaldaseks peetud. Väljaande vastutav toimetaja Flemming Rose kinnitab, et karikatuurid said avaldatud meelega — protestimärgiks selle vastu, et Euroopas on üha enam täheldatav islamiusu pealetung ja isegi moslemite ees „lömitamine“. Rose tahtis enda sõnul karikatuuride avaldamisega tõendada, et Taani on vaba ja demokraatlik riik, kus igaühel on õigus vabalt väljendada oma vaateid.


Spontaanne reaktsioon või sihilik ässitamine?

Ometi on pildikeste ilmumine vallandanud globaalse vägivallalaine, mida võime hämmastusega jälgida oma teleriekraanidelt.
Vihased moslemid lõhuvad ja süütavad Euroopa riikide saatkondi, põletavad lippe ja rüüstavad kirikuid, korraldavad üldstreike, loobivad eurooplaste pihta kive, nugasid jm ettejuhtuvat ning boikoteerivad Euroopa kaupu. Politsei püüab mõnel pool meeleavaldajaid taltsutada, on ka inimohvreid.
Kolmapäeval ei näidanud vägivald mingeid vaibumise märke, pigem vastupidi — see oli levinud juba Lääne-Aafrikasse, Filipiinidele ja isegi meie hõimurahva juurde — rahumeelsesse põhjamaisesse Helsingisse. Tekib küsimus: kas siin ongi tegemist enam oma usu kaitsmise motiividest ajendatud spontaansete väljaastumistega või hoopis kusagilt teadlikult suunatud vägivallaga? Kuidas oli märatsejatel korraga käepärast nii palju Taani lippe? Miks reageeriti juhtunule viis kuud hiljem?

Islamijuhid on läbi aegade olnud suured manipuleerijad ja osavad esile kutsuma poliitilisi rahutusi. Nende põhiliseks „tööriistaks“ on seejuures just usk. Kuigi nad ise kinnitavad, et nende religioon on rahumeelne, näib keegi metoodiliselt külvavat viha ja vaenu, eriti juutide ja kristlaste vastu.

Jüri Pino juhib 7. veebruaril internetiportaali Delfi arvamusrubriigis ilmunud artiklis tähelepanu asjaolule, et „võib-olla iga moslem ei ole terrorist, aga iga terrorist on moslem“. See on tõesti lääneriikide viimase aja kogemus.
Pressis on palju juttu olnud islamistide strateegiast Euroopa „misjoneerimisel“. Kas pole äkki praegune konflikt selle plaani üks osa? Ja kas seda saanuks kuidagi vältida?

Mitte tsensuur, vaid arukus


Paljud Rose'i kolleegid viitavad asjaolule, et Jyllands-Posten ja tema eeskuju järginud oleksid pidanud oma teo võimalikke tagajärgi ette aimama.
Press peab ju iga päev langetama otsuseid selle kohta, mida on sünnis või sobiv avaldada ja mida mitte. Kui mõni telekanal peabki vajalikuks mingit drastilist lõiku näidata, hoiatatakse vaatajaid sellest ette. Ka kirjutav press arvestab harilikult oma sensitiivsete lugejatega. Mõistagi pole siin tegemist tsensuuriga, vaid meediaturu vastuvõtuvõime hindamisega; võiks isegi öelda, et ajakirjandusliku ettenägelikkusega. Siit dilemma: kuidas jääb siis trüki- ja sõnavabadusega? Ei tohi unustada, et tsensuur on ikkagi ametivõimude järelvalve meedia üle ning viimase piiramine ja suunamine riigiaparaadile meelepärases vaimus omane vaid totalitaarriikidele. Ajakirjandusliku vabaduse ahistamine ei tule demokraatlikes riikides kõne allagi. Ühelt poolt annab see toimetajatele loomingulise vabaduse, aga teisalt paneb nende õlule suure vastutuse.

Kuidas leida väljapääsu „globaalsest kriisist“?

Peaminister Rasmussen nimetab praegust Lääne ja islami vastuseisu globaalseks kriisiks ning erinevate kultuuride kokkupõrkeks. Paljud vaatlejad on tituleerinud selle koguni „tsivilisatsioonide sõjaks“. Neil näib olevat õigus.
Meedia vahendusel oleme viimastel aastatel olnud tunnistajaiks islamiterrorismi pealetungile — inimröövidele, pommiplahvatustele, tuhandete süütute inimeste tapmisele jt võikatele aktidele. Lääneühiskonnad on jäänud suhteliselt rahulikuks ega pole erilist protesti avaldanud. Aga võibolla oleks pidanud?
Kuidas ja kas üldse on seda globaalset kuristikku veel võimalik ületada ja käesolevat kriisi lahendada? Vägivald valab vaid õli tulle, aga on kahtlane, kas kannatlikkus, armastusväärsus ja avalik dialoog võiksid antud juhul asju parandada. Vaevalt oleks siin isegi kasu bahai usu kuulsast idealistlikust motost: „Üks maailm, üks rahvas“.
Kuidas moslemitele teha selgeks, et igal isikul on õigus vabalt väljendada oma arvamust? Ta lihtsalt ei mõista seda ei oma kultuurilises, usulises ega ajaloolises kontekstis.
Kui moslemid nõuavad, et nende kultuuri ja usku suhtutaks respektiga, tuleb neil endal samasugust sallivust ilmutada teiste vastu. Kuid elu näitab, et islamiusulised ei vabanda ju kunagi. Samas teevad lääne poliitikud ja meedia vahel absurdseid ja mõttetuid pingutusi selle nimel, et mitte riivata nende tundeid (või hoopis hirmust võimaliku kättemaksu eest?). Kuid nagu nüüd näeme — seda jultunumaks moslemid muutuvad ja aina suuremaid nõudmisi esitavad.

Igal riigil on õigus toimida oma põhiseadusega kehtestatud õiguste ja vabaduste kohaselt. Kui see pole islami immigrantidele vastuvõetav, siis — kes keelab neil lahkumast? Ja lõpuks — tulles tagasi Pino arvamusartikli juurde võib nõustuda selle pealkirjaga: „Islam palugu vabandust!“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Jan 31 2018 - Toronto Eesti Maja
Eesti Keskuse projekti koosolek

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus