Kommentaar: Pikk tee märkamiseni (1)
Arvamus 10 Oct 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Katrin Saks,
Euroopa Parlamendi liige
Eesti Lastekaitse Liidu president


Läinud sügisel, just siis, kui jahihooaeg oli alanud, arutati Euroopa Parlamendis direktiivi, mis käsitles relvadega seonduvat. Soome kolleegid üritasid teisi veenda, et korraliku jahimehe ettevalmistamiseks, aga jaht on ometigi üks püha üritus, tuleb relva kasutamise vanusepiiri allapoole nihutada. Võib-olla olekski nende juttu kuulama jäädud, kui mitte Jokela veretöö Soomes uue aasta alguses poleks vahele tulnud. Pärast seda naabrid teemat enam ei puudutanud. Nüüd, peale järjekordset tragöödiat räägivad ka soomlased reeglite karmistamisest. Meid eristab naabritest see, et relvad pole nii kättesaadavad, kuid ometi ei anna see kindlustunnet, et taolised õudused siinpool Soome lahte vaid kinolinale jäävad. Ei maksa ennast lohutada sellega, et alati on leidunud üksikuid hulle, kes surematust templi põletamisega ihaldavad. Pigem juurelda, mis paneb noort inimest teisi vihkama ning pidama oma elu sõjaks, nagu kuulutas noormees Kauhajokilt. Kes oli selles sõjas tegelik vaenlane, kas pere, kool, sõbrad või kogu ühiskond?

Head hinded ei võrdu koolirõõmuga

Palju on räägitud rahvusvahelisest PISA uuringust, mis näitas Soome laste õpitulemusi kui maailma parimaid. Juba aastaid sõidetakse Eestist naabrite juurde, et uurida „Soome kooli saladust“. Sellest on saanud omamoodi turismiharu. Vähem tähelepanu on aga pälvinud teiste uuringute tulemused, mis ilmselt nüüd hakkvad enam huvi pakkuma. Nii annab UNICEFi 2007. aasta raport laste heaolust 33 arenenud riigi võrdluses teada, et Soome lahe mõlemal kaldal ollakse millegipärast kõige vähem kooliga rahul. Või täpsemalt öeldes, nende noorte arv, kellele „meeldib kool väga”, on enam kui tagasihoidlik. Vaid 8%-le 11-, 13- ja 15aastastest soomlastest meeldib kool väga, samal ajal kui teiste riikide keskmine näitaja on pea kolm korda kõrgem. Norras näiteks meeldib kool väga ligi 40% lastest. Eestlased seevastu sekundeerivad põhjanaabritele oma 11%-ga. Niisiis – mida paremad õpitulemused, seda viletsamalt õpilased ennast koolis tunnevad. Olid ju meiegi laste õpitulemused PISA uuringu alusel väga head, kuid koolirõõmu kipub kooliseinte vahel vähe olema. Miks see nii on? Kas tõesti sellepärast, et õppimine on nii raske töö või tuleb põhjusi mujalt otsida? Näiteks soomeugrilisest raskepärasest ellusuhtumisest või vähesest päikesest meie laiuskraadidel? Või hoopis koolikliimast?

Üldise rahulolu protsent, millest toimetulek koolis on vaid üks osa, on Soome noorte hulgas Hollandi ja Kreeka eakaaslaste järel üks kõrgemaid. Meid peaks tõsiselt mõtlema panema see, et Eesti on selle pingerea teises otsas. See tähendab aga lisaks koolisuhetele viletsamat hinnangut oma tervisele ja võimalikke probleeme peresuhetes. Ja veel üks näitaja, mille poolest me naabritest selgelt erineme, on koolikiusamine. Eestis on see probleem suurem, kui mitmel pool mujal. UNICEFi andmetel oli psüühilist vägivalda kogenud viimase 12 kuu jooksul keskmiselt 38% eri riikides küsitletud teismelistest. Eestis ligi pooled õpilastest (48%). Soomes oli pilt palju parem, vaid neljandik 11-,13- ja 15aastastest väitis end kogenud olevat psüühilist vägivalda. Füüsilist vägivalda on Eesti koolides psüühilisest mõnevõrra vähem (44% oli kogenud viimase 12 kuu jooksul). Põhjanaabrite näitaja seevastu on tervelt kaks korda parem.

Aeg kõrvalseisjat märgata

Tallinna Ülikooli teadlaste kogumik „Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek“ pöörab kiusamise kõrval tähelepanu koolikliimale laiemalt. Autorid tõdevad, et see on üks keskseid tegureid, mis seotud õpilaste toimetulekuga, see omakorda aga üldise heaoluga, nagu eespool nimetatud. Kogumiku autorid rõhutavad ka kooli poolt omaks võetud väärtussüsteemi tähtsust. Teadlaste töö annab veel ühe väga huvitava tulemuse. Nimelt purustavad nad müüdi, et koolikiusamine on suurte linnakoolide probleem. Selgub, et seda on vähem Tallinnas ja enam just väiksemates maakoolides, kus viljakam pinnas vaesusest tulenevale sotsiaalsele tõrjutusele. Aga ega kooli väärtussüsteem ei saagi ju palju erineda ühiskonna omast, milles selgelt domineerib tugevama õigus ja individuaalsed väärtused.

Kui me räägime Eesti Vabariigi juubeliaasta raames märkamisajast, siis peab see eelkõige tähendama kõrvalolija märkamist. Me peame suutma ennetada Soome tragöödia aset leidmist Eesti koolides. Seetõttu võiks ehk uuesti mõelda selle peale, et klassid poleks õpilaste arvult liiga suured ja õpetajad saaksid lastele läheneda individuaalselt. Praegu kehtib seadus, et klassis võib olla 36 last, minu hinnangul on seda liiga palju. Vahepeal õnnestus see viia 24-ni, kuid mõne Tallinna eliitkooli survel seda muudeti. Ehk oleks aeg teha õpilaste märkamine jälle lihtsamaks, siis õpivad nad paremini ka üksteist tähele panema. Uuringute järgi on meil sinna veel pikk tee – praegused lapsed ei erine kooli puudutavates väärtushinnangutes eelkäijatest. On lausa paradoksaalne, et statistiliselt on meie laste õpitulemused head, kuid meie lapsed pole koolis õnnelikud. Ja see tunne polegi kooli puhul eestlaste ootustesse sisse programmeeritud – ei laste endi ega ka nende vanemate puhul. Mitte et kool peaks just noore inimese esmane õnne allikas olema, aga õnnetuks ei peaks see koht, kus enamus oma päevast veedetakse, ka tegema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus