Kommentaar: Paadi saatuslik hilinemine (1)
Arvamus 21 Sep 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
1944. aasta september oli Eestile ränk ja sünge. Tallinna Keskhaiglas raske vähktõvega võitlev Eesti Vabariigi ekspeaminister Jüri Uluots sai 17. septembril teada, et sakslased lahkuvad peatselt Eestist. Tallinnas levis uudis – sakslased loovutavad Eesti venelastele. See näis ka tõenäolisena, sest sakslased olid alustanud taandumist oma positsioonidelt Sinimägedes ja Emajõel.

Uluots andis selles olukorras järgmise korralduse oma asetäitjale Otto Tiefile: „Aeg on käes. Sakslased taganevad Eestist. Koguge valitsuse liikmed kokku ja asuge tegevusse.“

Ajalooallikad kõnelevad

Otto Tiefi valitsus formeeriti erinevaid poliitilisi erakondi ühendanud Eesti Vabariikliku Rahvuskomitee (EVR) liikmetest. 19. ja 20. septembril toimusid valitsuse koosolekud. 20. septembril ilmunud Riigi Teatajas kuulutati välja valitsuse koosseis.

Kol. Jaan Maide nimetati sõjavägede ülemjuhatajaks. Plaan nägi ette Tallinnas riigivõimu ülevõtmist, seadusliku valitsuse moodustamist ja pöördumist abipalvega lääneriikide poole. Neil päevil püüdis Tiefi 10-liikmeline valitsus saata maailma sõnumit – neutraalne Eesti võib peatselt saada Nõukogude vägede sissetungi ohvriks.

Tiefi valitsuse eesmärgiks oli taastada Eesti riiklik iseseisvus. „Kuna eestlasi sõdis mõlemal poolel, siis moodustatud valitsus ei ühinenud kummagi poolega ja ei pidanud õigeks vastu hakata sissetungivale Nõukogude Liidu väele, vaid takistas Saksa vägede poolt teostatavaid purustusi,” kirjutas Otto Tief hiljem oma mälestustes.

Olukord oli aga täiesti lootusetu, sest peatselt selgus, et Punaarmee jõudmine Tallinna on vaid päevade küsimus. Nii otsustasid vastse valitsuse liikmed Eestist lahkuda.

Nurjunud põgenemiskatse

Kui Tief ja osa tema ministreid 22. septembri hommikul bussiga teele asusid, lehvis Pikal Hermannil veel sinimustvalge, aga vaid mõni tund hiljem linn vallutati. Koos Tiefiga lahkusid Tallinnast riigisekretär Helmut Maandi, sõjavägede ülemjuhataja kol. Jaan Maide ja EVR-i sekretär Jaan Reigo. Ülejäänud ministrid olid lahkunud juba eelmisel päeval.

Meeste sihiks oli pääseda Läänemaa Puise randa. Kui nad kohale jõudsid, polnud seal lubatud Rootsi kiirpaadist mingit märki. Paati ei tulnud ka öösel ega järgmisel hommikul. Otsiti veel teisi võimalusi, aga tulemusteta. 24. septembri õhtupoolikul tuli teade, et venelased olid jõudnud juba Martnasse.

25. septembril otsustas valitsus paadiootamise lõpetada ja laiali minna. On traagiline, et just sama päeval hilisõhtul paat siiski saabus, aga nähtavasti oli juba nagunii liiga hilja ohtliku merereisi ettevõtmiseks. Otto Tief suundus oma kodutallu, kus Nõukogude julgeolek ta arreteeris 10. oktoobril.

Otto Tiefi kabineti ministritest õnnestus pääseda välismaale vaid neljal: peaminister vabariigi presidendi ülesannetes Jüri Uluots, kohtuminister Johannes Klesment, kaubandus-tööstusminister Rudolf Penno ja välisminister August Rei. Rootsi jõudis ka riigisekretär Helmut Maandi.

Ülejäänud seitse valitsuseliiget – peaministri asetäitja Otto Tief, haridusminister Arnold Susi, põllutööminister Kaarel Liidak, rahaminister Hugo Pärtelpoeg, sotsiaalminister Voldemar Sumberg, teedeminister Johannes Pikkov ning portfellita minister Juhan Kaarlimäe – jäid Eestisse ja enamuse neist arreteeris NKVD; samuti ka sõjavägede ülemjuhataja kol. Jaan Maide ja riigikontrolör Oskar Gustavsoni.

Nii sai siis Rootsi kiirpaadi hilinemine saatuslikuks väljapaistvatele Eesti Vabariigi poliitikutele. Ajaloolased ja analüütikud on uurinud paadi hilinemise põhjusi. Mõned süüdistavad koguni Otto Tiefi, kes olevat „maganud õige aja maha“. Teised leiavad, sündmused arenesid Eestis kiiremini, kui keegi arvata oskas. Ei jäänud piisavalt aega ettevalmistusteks (meeskonna ja kütuse leidmine jne.).

Viimse hetkeni

Mõeldes täna sellele 63 aasta tagusele sündmusele võime kindlalt väita, et Otto Tiefi valitsus oli valmis täitma viimse hetkeni talle pandud kohustusi. Oma elu päästmisele ja põgenemisele mõeldi alles siis, kui absoluutselt mingit lootust enam polnud.

Vaevalt nädala tegutsenud Tiefi valitsus oli ametis ühel kõige traagilisemal ajal Eesti ajaloos – siis, kui põgenikevoorid liikusid mere poole vaid ühe sooviga – pääseda vabadusse. Paljudel see õnnestus, ent mitte kõigil. Oodatud paati polnud, see hilines või sel paadil hukuti.

Tiefi valitsuse tähtsus seisneb Eesti Vabariigi riikliku järjepidevuse katkematus kandmises, aga veel enam ehk selles, et lootusetus olukorras leiti meelekindlust taastada korraks Eesti iseseisvus. Sellele kahvatule valguskiirele järgnes kodumaal aastakümnete pikkune okupatsiooniöö. Ent pagulastele koitis uus päev oma uute võimalustega. Algas nende ennastsalgav (ehkki vahel samuti lootusetuna tundunud) tegevus Eesti iseseisvuse taastamise nimel.

Mõned peavad Tiefi valitsuse samme ebaõnnestunud ettevõtmiseks. Ometi on need oluliseks teetähiseks Eesti omariikluse ajaloos ja riigi järjepidevuse edasikandmises, millel põhineb ka meie praegune iseseisvus.

Meil jääb üle ühineda president Toomas Hendrik Ilvesega, kes 18. septembril ütles oma kõnes Otto Tiefi valitsuse liikmete pildinäituse avamisel Eesti Pangas: „Ma tunnen uhkust, ülimat uhkust Otto Tiefi valitsuse üle. Demokraatia ja vabaduse nimel läksid nad vastu oma ettemääratud saatusele, et keegi ei saaks tulevikus väita, nagu oleks Tallinn 1944. aasta septembris „vabastatud“. Et lipp, mille Punaarmee Pika Hermanni tornist maha rebis, oli ikka Eesti sinimustvalge…“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus