Kommentaar: Mis juhtub majanduses? (5)
Arvamus 03 Oct 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Lihtsustatult võib öelda, et edukas turumajandus on rajatud kolmele sambale: demokraatlik riigikord, vabadus majanduslikuks tegevuseks ja isiklik vastutus.

Üheks põhiliseks majandusseaduseks on, et suurema kasumi taotlemiseks on vaja võtta suuremat riski. Risk tähendab, et on võimalik kaotada kas osa või terve investeeritud kapital. Turumajanduses on turg brutaalne, ta hävitab nõrgad ja ebakompetentsed ettevõtted ning laseb tugevatel kasvada ja õitseda. Nii et investeering nõrka ettevõttesse viib investeerija kapitali osalise või täieliku kaotuseni. See protsess tagab kõige suurema majandusliku kasvu riigis, vastandina sellele, et mõni valitsuse bürokraat otsustab, millised ettevõtted arenevad ja millised kaovad. Sellises ühiskonnas ettevõtted tavaliselt ei kao, neid hoitakse maksumaksjate rahadega elus, olgu nad nii ebaefektiivsed ja raha kaotavad kui tahes.

Väga tihti juhtub, et kui poliitikud sekkuvad turumajandusesse, siis on tagajärjed halvad, sest turumajanduse puhastavat protsessi ei lasta toimida.

Hea näide sellest on praegune rahandusasutuste kriis Ameerikas. Valitsus ja Kongress otsustasid, peamiselt demokraatide survel, et oleks ideaalne, kui iga Ameerika kodanik või perekond omaks koduna oma maja. Raske on sellisele ilusale ideaalile poliitiliselt vastu vaielda. Niisiis loodi laenuasutused Fanny Mae ja Freddy Mac, kes andsid laenu neile majaostjatele, kellele tavalised pangad laenu ei andnud. Et majaostu veelgi soodustada, anti laenu terve maja hinna väärtuses, nii et ostja ei vajanudki oma raha maja omandamiseks. Mitmed erapangad olid valmis sääraseid laenusid andma ja ka komisjoni teenivad hüpoteekide müüjad meelitasid aina maja ostma ka neid, kelle majanduslik olukord seda poleks võimaldanud. See on näide isikliku vastutuse puudumisest. Keskpank soodustas kogu protsessi madalate intressimääradega.

Kui intressid üldise majandusliku olukorra tõttu pidid tõusma, siis ei olnud paljud majaostjad enam suutelised oma majavõlga – hüpoteeki – tasuma ja pidid maja müügile panema. Kahjuks oli müüjaid rohkem kui ostjaid, mistõttu nõudmise ja pakkumise seaduse tõttu majahinnad langesid. Mitte ainult maja ostjad ei kaotanud raha, vaid ka odavate laenude andjad, sest kui hüpoteek oli 100% ostuhinnast ja maja turuväärtus langenud näiteks 75%-le ostuhinnast, siis oli ka hüpoteek oma väärtusest 25 % kaotanud ning sissetulek võla intressidest kadus samuti. Selletõttu sattusid pangad ja Fanny Mae ja Freddy Mac, kes sääraseid laenusid andsid, likviidsuse kriisi – väljaminekud ületasid sissetulekuid ja vaba kapital kas vähenes või kadus üldse.

Investeerimispangad, kelle portfellis olid nende asutuste väärtpaberid, sattusid omaette likviidsuse kriisi. Seda süvendas tõik, et neid väärtpabereid oli mitmekordselt laenude jm väärtpaberite tagatiseks kasutatud tänu üha moodsamatele finantsmenetlustele. Oli juhuseid, kus ühele väärtpaberile oli tehtud mitmekümnekordne võlakoorem. Neid menetlusi mõtlesid välja ja turustasid sellised investeerimispangad nagu Bear Sterns, Merrill Lynch jt, teenides suuri kasumeid. Lõpuks pidid aga säärased kaardimajad kokku varisema.

Kuigi ülalkirjeldatud majandustegevus on valitsuse erinevate järelvalve organisatsioonide poolt mitmeti reguleeritud, ei suuda need eeskirjad tihti sammu pidada uute menetlustega, mida rahaturgudel tegutsejad üha välja mõtlevad. Reguleerijad ei suuda säärast tulevikku ette ennustada.

Ülaltoodud riski näite ja segamata turumajanduse alusel oleks pidanud need firmad pankrotti minema. Seda aga ei lastud mõne erandiga teha, sest poliitikud arvasid, et see mõjuks halvasti üldisele majandusele ja investeerijate julgusele, mida äkiline aktsiaturu langus paratamatult endaga kaasa toob. Sellele lisandub vaba kapitali vähesuse või puudumise tõttu laenutamistegevuse vähenemine või peatumine, mis viib majanduse allakäiguni. Niisiis pani valitsus mängu praeguste ja tulevaste maksumaksjate raha ja päästis laenu- ja investeerimisfirmasid pankrotist sellega, et ostis need hüpoteegid valitsusele umbes 700 miljardi dollari eest. Lootus on, et kui majanduslik olukord paraneb, siis tõusevad ka nende hüpoteekide väärtused ja USA maksumaksjad saavad oma raha tagasi.

Arvatakse, et sääraseid majaomanikke, kes oma võlga ei suutnud tasuda, oli umbes 5% kõigist majaomanikest. 95% majaomanike suhtes, kes korralikult oma võlga maksid, on see ebaõiglane, sest nende tulumaksudena makstud raha kasutatakse hooletute investeerijate päästmiseks. Paljud suured riskijad teenisid suuri kasumeid, kuid valitsus päästis nad teenitud karistusest, mida pankrott oleks kaasa toonud. Vaatamata valitsuse päästeaktsioonile kaotavad nad ikkagi raha.
Olukorra tegi raskemaks raamatupidamise eeskiri, mis oli eelmise majanduskriisi aegu jõustunud. See nõudis, et hüpoteegid, millel momendil turgu ei ole, kuid milliste väärtus tulevikus väga tõenäoliselt taastub, tuleb ettevõtte varade osas nullina näidata. See andis ülemäära negatiivse pildi paljude ettevõtete tegelikust varanduslikust olukorrast, mis süvendas pessimismi nende ettevõtete aktsiate suhtes.

Ameerika majandus on kõnealusele kriisile vaatamata kasvu ja mitte kahanemist näidanud.
Ka Kanadas on meil hea näide sellest, kuidas uus finantsmenetlus investeerijaid petta võib. Rahaturu fondid, mis koosnevad valitsuse lühiajalistest võlapaberitest, (Treasury Bills) on olnud väga kindlaks raha likviidseks paigutamiseks. Kellelgi tekkis aga idee, et ka näiteks lühiajalised võlad –krediitkaartide võlad jm lühiajalised võlapaberid, võivad olla rahaturu fondides. Nii loodi Asset Backed Commercial Paper, mida rahaturu fondide pähe rahvale müüdi. Seal tekkis ka likviidsuse kriis, kuna osa tagatistest kaotas oma väärtuse. Tõenäoliselt kaotavad suured investeerijad, kes nendesse rohkem kui ühe miljoni dollari paigutasid, raha.

Ülaltoodu on vesi vasakpoolsete mõtlejate veskile, kelle arvates turumajandus tuleb asendada valitsuse poolt kontrollitud süsteemiga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus