Kommentaar: Meie rasked valikud võõrtööjõuetuse ajastul (1)
Arvamus 03 Nov 2006 prof. Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
Tahaks loota, et meil on alguse saanud väga tõsine sotsiaalne diskussioon Eesti tulevikuarengute teemal. Murelikuks teeb siin vaid üks Eesti poliitilise kultuuri traditsiooniline viga — meil ei kujune vaidlejate vahel kuidagi dialoogi. Kahjuks eelistavad vaidlevad pooled rahuliku arutelu asemel tavaliselt kas pilgata vestluskaaslast või siis püüda jätta muljet, et teatud teemadel rääkimine on üksnes väljavalitute privileeg.

Eesti ajakirjanduses alanud diskussioon, mis sai alguse avaliku sektori palkade teemaga ja läks kiirelt üle võõrtööjõu kasutamise teemale, on tegelikult ühe ja sama suure teema lahutamatud osad. Olukord, kuhu Eesti on tänaseks sattunud, pole sugugi nii unikaalne. Ajaloos on küllalt sellekohaseid näiteid. Üks vana ja loomulikult antud juhul utreeritud näide võiks pärineda meie koolipõlve ajalootunnist, kus muistse vabadusvõitluse perioodi käsitlevalt õpetajalt saime teada, et „vaprad saarlased vedasid oma tööjõu probleemi leevendamiseks sisse orje“ ajal, mil nende endi saatus (olla edasi vabad mehed) oli pikaks ajaks juba negatiivselt otsustatud. Lähiajalugu on toonud aga teleuudiste kaudu meie kodudesse otsepilte põlevatest autodest ja märatsevatest marokolastest Prantsusmaal, end metroos õhkivatest või lõhkevedelikku lennukisse viivatest pakistanlastest Inglismaal, karikatuuride üle solvuvatest egiptlastest Taanis või integreerumisraskustega heitlevatest türklastest Saksamaal.

Täna on majandusajaloolaste käes tegelikult olemas materjal, et uurida objektiivselt nende firmade lugu, kes suutsid Lääne-Euroopas kõige edukamalt teha lobitööd poliitikute hulgas. Nii otsustas näiteks Saksamaa 1961. a kutsuda Türgist nn Gastarbeiter'eid „ajutiselt tööle Saksa tehastesse“, sest Saksamaal endal oli väidetavalt inimesi puudu. Saksamaa firmades tunti nimelt puudust töötajatest, kes ei tahtnud tol hetkel arengusse täiendavalt investeerida ja kes tahtsid oma varem tehtud investeeringutelt võtta välja võimalikult suuremad kasumid. Võõrtööjõu kutsumise aeg oli tegelikult seda enam imelik, sest Lääne-Euroopas oli just sel ajal täiskasvanuks saamas ja tööjõuturule sisenemas kõige suurem sõjajärgne põlvkond noori, kes 1960-ndate lõpus tulid tänavatele, nõudes lausa vägivallaga endale ühiskonnas kohta ja õigusi.

Tulles korraks kodutanumale, tasub märkida, et meie enda laulva revolutsiooni aja beebibuumi võsud on saanud või kohe saamas samuti täiskasvanuks ja ootavad, mida riik neile eneseteostuseks pakub. Viimast sai rõhutatud põhjusel, et tuletada meelde poliitikutele-ekspertidele, et sellele põlvkonnale ei saa kuidagi külge kleepida, et nad peavad jällegi midagi ootama, sest nad sündinud-elanud-töötanud „näiteks valel ajal“ või teeninud vale rezhiimi. Nii nagu Lääne-Euroopa 60-ndate põlvkond oli suure sõjajärgse vabadusekstaasi vili, nii on samasuguse vabadusekstaasi vili ka meie täisikka jõudev põlvkond.

Professionaalsete ajaloolaste jaoks ei peaks olema probleem leida allikaid ja individualiseerida (leida ka teoreetiline vastutaja), kuid tänane propaganda levitab endiselt müüti, et näiteks Saksamaal jt Lääne-Euroopa riikides ei olevat arvanud keegi, et 45 aastat hiljem on türklased Saksa suurim rahvusvähemus, kes olulisel määral mõjutab juba pikemat aega riigi sise- ja välispoliitikat. Ajutisusest ei ole seal ammu enam juttu. Pea kõik Lääne-Euroopa võõrtööjõu grupid on puhtalt käivitatud taolisest majandusimmigratsioonist või selle kõrvalnähtustest: sageli „odava tööjõu“ saamiseks firmade lobitöö kaudu valitsuste poolt kutsutud ja soositud nähtus. Kui liidame selle „odava tööjõu“ kaudsed kulud, siis nii kallist tööjõudu on raske ette kujutada.

Olles Eestis täna mingil määral taoliste valikute ees, kus olid Lääne-Euroopa tööstusriigid 40 a tagasi, võiksime endale selgeks teha, millised sotsiaalsed, kultuurilised ja isegi poliitilised tagajärjed on meie tänastel otsustel. Kui lugeda tähelepanelikult meie suurkoolide majandusekspertide arvamusi ja prognoose, siis selgub, et kui Eestis palgad ei tõuse, siis „siinsed inimesed hääletavad jalgadega — kui ei meeldi, siis lähevad minema ja ettevõtted on ikkagi sunnitud palka tõstma“. Seda, et me ei suuda avaliku sektori palkasid „paigal hoida“, näitab meie presidendikantselei värskeim näide.

Uue presidendi kantselei direktor Rainer Saks mainib ühes oma esimeses intervjuus, et peab meeskonna värbamisel tegema järeleandmisi, sest kesine palk ennast Euroopas tõestanud eestlasi tööle ei meelita. On mõistetav, kui valus on seda lugeda väga paljudel meie avalikus (ja era-)sektoris töötavatel töövõtjatel, kes vaid unistaks presidendikantselei töötajate palkadest, kuid üldiseks mõtteaineks tasuks tsiteerida ajalehes Eesti Ekspress ilmunud arutlust pikemalt. Pole kahtlust, et see intervjuu leidis kindlasti Eestis asuvate saatkondade kaudu välismaale saadetuna suurt kõlapinda. Samas on presidendikantselei üks avaliku sektori asutustest, kus töötavad samasugused ametnikud nagu sajad teised, kes mujal saavad tunduvalt vähem palka. Eestis on seni ametnike palku tõstetud suuresti lisatasudega, kuid siingi paistavad juba piirid ees olevat.

Kui rääkida meie riigi rahvusvahelisest renomeest, siis tasub mõelda, mida arvatakse meist maailmas, kui me teatame, et vastvalitud presidendil Toomas Hendrik Ilvesel ei õnnestu Kadriorgu tööle meelitada pädevaid eesti ametnikke, kes praegu töötavad Euroopas, sest presidendikantseleis on palk Euroopa mõistes väga nigel.

Kuigi Ilves palkaks oma meeskonda ilmselt nii mõnegi mehe-naise ka Brüsselist, siis näiteks teenib ainuüksi Euroopa Liidu asutuse sekretär lisatasuta kuni 72.000 krooni brutopalka kuus, ametnik aga kuni 230.000. Presidendikantselei praeguse palgaastmestiku järgi saab nõunikule ja osakonnajuhatajale maksta kõige rohkem 25.500 krooni pluss lisatasu ehk teisisõnu: kuusissetulek ei küüni ilmselt 40.000 krooninigi.

Kui end Euroopas paremini positsioneerida tahtev riik või siis „riik, mis 15 aasta pärast tahab olla vanas Euroopas üks rikkamaid“ ei suuda komplekteerida hea kompetentsiga ametnikega isegi presidendikantseleid, mida siis arvata selle riigi üldisest haldussuutlikkusest või ka meie unistustest?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus