Kommentaar: Kuidas armastada isamaad? (2)
Arvamus 07 Apr 2006 Meelis Niinepuu, ettevõtja, TÜ magistrantEWR
    Trüki   E-post   FB     
22. septembril 2005 kirjutas Lennart Meri mulle oma kõnede kogumikku Riigimured sellised read: „Ikka mõeldes sajandi teisele poolele, miks ta ei paista meile kätte?!“. Nende ridade täielik sügavus jõudis minuni presidendi ärasaatmise rongkäigus, sinimustvalge lipu all. Selles küsimuses ei kõlanud mitte ainult Lennarti piiritu armastus oma isamaa ja rahva vastu, vaid ühtlasi tema viimane suurim riigimure. Nende ridadega küsis president tegelikult seda, mida ta on küsinud kogu oma elu nii iseendalt kui Eesti rahvalt: kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme? Kõige rohkem huvitas Lennartit siiski „kuhu me läheme“ ehk Eesti rahva ja tema omariikluse edasikestmine. Selle edasikestmise mõõdupuu on Lennarti-järgses Eestis meie rahva, eeskätt noorte isamaa-armastus ja isamaaline kasvatus ehk küsimus, kuidas armastada isamaad?

Enesestmõistetavalt algab isamaa-armastus või selle puudumine meist endast – eestlastest ja Eesti kodust. Nendest samadest lihtsatest küsimustest nagu, kust me tuleme ja kes me oleme? Näikse, et paljudele ei tähenda eestlaseks olemine mitte midagi erilist. Liigagi sageli nähakse selles kurba paratamatust „oleks ju võinud minna paremini“, veel sagedamini seda isegi ei teadvustata. See on nii enesestmõistetav ja selles pole midagi erilist. Seda näitab asjaolu, et liigagi sageli küsivad eestlased, mida riik saab nende heaks teha. Küsida tuleks aga vastupidi.

On siis eestlaseks olemine õnn või hoopis õnnetus? Näiteid on igasuguseid. Nii meenub mulle eelmisel aastal jäädavalt Eestimaa tolmu jalgadelt pühkinud ja juba aktsendiga eesti keelt kõnelev lapsepõlvesõber. Ent meenub ka 87 aastane elurõõmus, helisevat emakeelt kõnelev ja endiselt „Eesti asja“ ajav Toronto eesti ühiskonnategelane. Ja seda kõike pärast 50 aastat võõrsil, võõra rahva keskel.

Kuid ega me saagi ju vabas ja piirideta ühiskonnas kedagi vägisi „Eesti asja“ küljes kinni hoida. Küll aga saab eesti kodu ja Eesti riik läbi isamaalise kasvatuse teha rohkem selle heaks, et meie kodanikud tajuksid mineviku, oleviku ja tuleviku kontekstis oma rolli eestluse arendajatena. Kas meie riik võiks olla kodanikule abiks selliste iseennast puudutavate küsimuste küsimisel ja vastuste leidmisel: kas sündida ühena miljonist miljardi asemel on määramatuse loterii või hoopis erakordne võimalus kujundada oma väikese rahva käekäiku? Milline on minu kui üksikisiku roll Eesti elu arendamisel? Millised on meie väikese rahva suured sihid ja eesmärgid? Need küsimused on väga olulised, sest paljude jaoks on eestlaseks olemise uhkustunne ja patriotism midagi Pätsu-aegset ja väga ebapraktilist.

Patriootlike eestlaste piisava puudumise pärast ei tohiks me eestluse edendajaid ilmtingimata ja ainult defineerida sünnipärase rahvuse järgi. Viimastel aastatel olen ma kohtunud järjest rohkem isamaaliste „eestlastega“, kes sünnilt on mõnest teisest rahvusest. Nii näiteks tegutseb Inglismaa eesti kogukonna juures juba aastaid shoti päritolu estofiil, kes kõneleb soravat eesti keelt ja tutvustab maailmale „Eesti asja“. Ta koputas Eesti kogukonna uksele juba siis, kui meid maailmakaardil tähistati (õigemini ei tähistatudki) punase värviga. Ta ei saa selle eest mingit tasu, ta lihtsalt armastab Eestit.

Meil pole ka ühtegi põhjust eelistada nendele tublidele, haritud ja eesti keelt kõnelevatele vene noortele meie oma rahva keskel kasvanud eestlastest matse, kes Tallinn-Tartu maantee oma jäätmetega üle kallavad ja oma lapsi luksuslimusiinides tubakavingus gaasitavad. Ka sellistest tegudest algab isamaa-armastuse olemasolu või selle puudumine. Näiteks see, kuidas me suhtume oma rahva tervisesse ja kestmajäämisesse. Kas Eestil on tugeva ja terve rahvana tulevikku olukorras, kus pool Eestimaast suitsetab ja teist sama palju on konstantses alkoholiuimas? Kas me õpetame oma lapsi autoaknast prügi välja viskama või hoopiski oma kodu korras hoidma ja kaunistama?

Mulle on alati tundunud, et inimesed kes aeg-ajalt reisivad ja ära käivad, hoiavad Eesti lippu kõrgemal kui need, kes siia kinni on jäänud. Nii näiteks on mulle alati tundunud, et välismaal elavad eestlased on pisut paremad patrioodid kui kodueestlased. Selleks, et armastada, tuleb aegajalt ära käia, siis virised vähem ja oskad omasid hinnata. Ikka on nii, et asjade tõeline ja terviklik väärtus avab end distantsilt. See rahvusromantiline, nipernaadilik tõdemus kehtib sarnaselt mehe ja naise vahelisele armastusele ka isamaa-armastuse kohta. Ka Lennart Meri armastus oma isamaa vastu kinnistus võõrsil – ühtviisi vabas Euroopas ja sunnitud Siberis.

Kuigi ma pole kunagi pidanud Eestist eemal viibima sunnitult, olen alati tundnud, kuidas Eestist pikem eemalviibimine muudab mind paremaks eestlaseks. Ükskõik, kus ma ka viibinud poleks, on igatsus paekivist maalapikese järele pahurhallis Läänemeres ikka see, mis mind koju tagasi toob. Välismaal õppides lugesin hoolimata tihedast graafikust igal hommikul läbi kõik Eesti päevalehed, äärest ääreni. Võõrsilt koju lennates algas Eesti juba Kopenhaageni lennujaama ootesaalis, mille akendest paistis suurte õhulaevade vahelt tükike materialiseerunud, metallist Eestit – meie rahvusliku lennukompanii Koit ja Hämarik. Isegi need söötikasvanud karjamaad ja lennukiaknast kiiskav nõukogulik Lasnamäe ei vaigistanud eestlaseks olemise uhkustunnet. Veelgi enam, need räsitud maastikud justkui rõhutavad kojusaabujate rolli selle kauni maa ülesehitamisel ja paremaks muutmisel.

4. novembril 2005 tänasin presidenti pühenduse eest. Oma vastuses kirjutasin: „Ikka mõeldes sajandi teisele poolele. Ta paistab siiski!“. Selle lubaduse jäi Lennartile võlgu tegelikult kogu Eesti rahvas. Igaühel meist on oma väikese riigi ja rahva tuleviku ees täita auvõlg. Algatuseks piisab Eesti hümni sõnade päheõppimisest !

Meelis Niinepuu, ettevõtja, TÜ magistrant
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus