Kommentaar: Kas ajaloo suurim ajudepesu? (1)
Arvamus 17 Mar 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Paljusid vaevab küsimus, miks on enamiku läänemaailma raskupunktiks demokraatia vigade üsnagi terav kritiseerimine, kusjuures diktatuurides vaevlevate inimeste kannatusi peaaegu täielikult ignoreeritakse.

Võibolla annab sellele küsimusele vastuse pilk ajalukku. Külma sõja peamiseks relvaks oli informatsioon. Võitlus oli maailmavaateliste ideede tasandil kapitalismi ja kommunismi vahel. Viimaste eesmärk on sama — majanduselu allutamine riigile. Sotsialism tunnistab oma eesmärgi saavutamise vahendina demokraatiat; kommunism aga kõiki vahendeid, ka vägivalda.

Kui Lenin viibis I maailmasõja ajal Shveitsis maapaos, veendus ta, et ka maal, kus valitseb sõnavabadus, on võimalik meedia kaudu inimeste ajusid pesta, kasutades pooltõdesid ja lausvalesid. Igasuguse diktatuuri püsimiseks on vaja inimeste ajusid pesta. KGB ja tema eelkäijad N. Liidus omasid sel alal suurepäraseid kogemusi, olles seda II maailmasõja lõpuks juba 25 aastat edukalt teinud.

Külma sõja ajal viis KGB demokraatlikus Läänes oma agentide kaudu läbi suure kommunistliku propaganda ja desinformatsiooni kampaania. Selle õnnestumisele aitas suurel määral kaasa vabas maailmas viibiv „kasulike idiootide“ armee. Nii nimetas neid KGB. Nad ei olnud N Liidu agendid, kuid omasid tugevat sümpaatiat kommunismi ning vastumeelsust kapitalismi vastu. Neid leidus meedias ja intellektuaalide hulgas ning neid oli kerge pealetungi vankri ette rakendada. Ofensiivi teravik oli suunatud Ameerika Ühendriikide ja kapitalistliku korra vastu üldisemalt. Prantsusmaal ja Itaalias olid suured komparteid, kuid neid leidus ka mujal Euroopas, Skandinaavias ja Kanadas.

Edu saabus varsti. Inglismaal, kes oli tänuvõlglane II maailmasõjas osutatud abi eest, mida saadi relvastuse ja majandusliku toetuse näol, hakkasid varsti kriitilised hääled Ameerika vastu paisuma.
Sama juhtus ka Prantsusmaal, kes oma vabanemise Saksa okupatsioonist võlgnes liitlasvägedele, kus Ameerika mängis juhtivat rolli, aga ka Saksamaal, kes pääses natsliku diktatuuri alt ja kelle purustatud majanduse Ameerika aitas oma panusega üles ehitada.
Kommunistlik ajudepesu oli nii võimas, et rahva ülestõus Ungaris kommunistliku valitsuse vastu 1956 a., mis N. Liidu tankidega maha suruti, tekitas vaid ajutise tagasilöögi nõukogude propagandas. Ungari sündmused vajusid vabas Läänes varsti unustuse hõlma. Sama kordus Tshehhoslovakkias 1968. a., kui N. Liidu tankid sealse leebema näoga kommunismi hävitasid.

Raudeesriide taga Gulagis ja hullumajades vaevlevatele inimestele ja kommunistliku terrori eest põgenenutele oli hämmastuseks, et nende kannatustele ei pööratud Läänes palju tähelepanu. Rohkem olid sealne ajakirjandus ja poliitikud huvitatud inimõiguste rikkumisest Ladina-Ameerika jm. Kommunistliku ikke alt vabasse maailma pääsenud tajusid nördimusega, et nende püüdlused kommunismi tegelikku palet valgustada langesid enamasti kurtidele kõrvadele. Lubatav oli ainult natslike kuritegude valgustamine.
Kui kommunism jätkas oma maailmavallutamise ofensiivi rünnakuga Vietnamis, mida N. Liit ja puna-Hiina relvastusega ning majanduslikult toetasid, asus enamus maailma meediast ja intellektuaalidest USA vastu, kes oli rünnatavale Lõuna-Vietnamile appi läinud. Ameerika oli võidukas lahinguväljal, kuid kaotas sõja tänu kodusele poliitilisele survele. Moskvas jagati medaleid vaba maailma arvamusega manipuleerijatele.

Mõõtes Vietnami sõda kristliku eetikaga võib tõdeda, et seal oli tegemist võitlusega hea ja kurja vahel, kus demokraatlik Ameerika esindas head ja kommunistlikud diktatuurid kurja. Postmodernistlikus relatiivsuse kütkes oleva vaba maailma meedia ei osanud enam hea ja kurja vahel vahet teha.

USA president Reagan sattus mitmel pool naeruvääristamise ja põlu alla, kui ta N Liitu „kurjuse impeeriumiks“ nimetas. Ta ei hoolinud sellest ja viis läbi oma relvastuse kavad, millele N. Liit ei olnud suuteline majanduslikel põhjustel reageerima ja lõpuks kaotas külma sõja ning sajad miljonid inimesed vabanesid kommunismi ikkest.
Ameerika vihkamise ajudepesu on jätnud aga oma jäljed. Fanaatilised moslemid rajasid Afganistanis virilale muhameedlusele Talibani diktatuuri, kus naistel puudus õigus haridusele; kus minimaalselegi eksimusele järgnes füüsiline karistus ja kus suuremate eksijate hukkamisi kamandati jälgima staadionitäied rahvast. See kõik ei leidnud väärilist hukkamõsitu vabas maailmas.

Samade moslemite rünnak Ameerikale algas juba üsna ammu. Rünnati USA konsulaate kahes Aafrika riigis, hukkus palju inimesi. Rünnati ka USA sõjalaeva Cole, mis nõudis inimohvreid, rääkimata 2001. a. 11. septembri terrorirünnakust New Yorgile ja Washingtonile, mille tulemusena hukkus ligi 3000 inimest. Paljud vabas maailmas parastasid Ameerikat. Kui USA ja Suurbritannia ning nende liitlased ründasid Afganistani ning hävitasid seal Talibani rezhiimi, asendades selle demokraatlikuga, ja sisenesid seejärel Iraaki, et luua sealgi demokraatia, pasundas enamik maailma meediat valjuhäälselt USA vastu. Ometi teadsid kõik, et Iraagi diktaator Saddam Hussein oli aastakümneid terroriseerinud oma rahvast.
Kristliku eetika kohaselt on raske mõista neid kriitikuid, kelle oma inimõigused on kaitstud ja kes võivad vabalt oma arvamust avaldada, kuid kellel puudub kaastunne terrori all kannatajate vastu. Kahjuks rakendavad nad oma mõistuse ja ressursid nende vastu, kes seda olukorda tahavad parandada.






 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus