Kommentaar: Kartus, hirm ja viha ning Moskva propaganda (2)
Arvamus 31 Oct 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Kolm esimest mõistet on segunenud – põhjuseks pikaajaline võõrvõimu okupatsioon. Kardeti ja vihati selle organeid, tunti hirmu nende ees. Igapäevases elus domineeris ja domineerib leebem vorm mure näol. Venemaa levitab valet, et eestlased on „venelastevihkajad“. Sama üritab juurutada Nõukogude ajastu suhtes nostalgiline vähemus Eestis. Privileegide kaotamisega on kaasnenud estofoobia.

Venemaa pidev propaganda ja süüdistused venelaste tagakiusamisest Eestis õhutavad kohalikke venelasi ohvri hoiakut võtma. Kohalikku ühiskonda tajutakse kui midagi võõrast ja vaenulikku, mida tuleb pidevalt rünnata ja millelt üha rohkem nõuda. Iga järeleandmine õhutab aga üha uusi nõudmisi esitama. Ei mõelda ammu, millised on tingimused oma isamaal ning kuidas seal taolisi nõudmisi pikema jututa ja jõuliselt summutada osatakse. Ei suudeta lihtsalt sellega leppida, et liberaalses Eestis inimesed elavad ise ja lasevad ka neil elada. Kuhu jääb suguvendade poolt deklareeritud ülemuslikkus? Ilma selleta tunneb vene inimene end ilmselt alaväärsena.

Venelaste väärtushinnanguid ei ole nähtavasti võimalik muuta. On Jumalast äravalitud rahvas, kolmas Rooma, kelle impeerium peab pidevalt laienema, selleks tuleb järjekindlalt alistada oma naabreid. Kõik teised rahvused soovivad neile halba, neid tuleb alistada või hävitada. Ise ei ole nad võimelised mõtlema, nende eest mõtleb isake – tsaar, Lenin, Stalin, Putin, Medvedev jne.

Seda on ka praktiseeritud Eestis. Eesti rahva paremik tapeti või langes võitluses eestlaste vabaduse ja au eest, okupandid hävitasid nende perekonnad ja terved suguvõsad, toimus omamoodi geneetiline puhastus, rookimaks välja seda, mida võiks nimetada „mehemeeleks“. Kõik ajad elasid üle konformistid, astusid parteisse, andsid järelkasvu ja oma „põhimõtteid“ edasi. Need kohanejad domineerivad veelgi. On hädaohtlikud, sest kohanemisvõimega kaasneb alistumine.

Rahva vaim püsis ärksana olenemata EKP-st kui terroriorganisatsiooni NLKP regionaalsest filiaalist. Erinevalt teistest nn. liiduvabariikidest oli Eestis veel säilinud elav side sõjaeelse Eesti Vabariigiga, mis just päästiski. Paraku on aga punane ajupesu rahva vaimu siiski oluliselt kahjustanud. On käimas võitlus uue põlvkonna pärast, kellele püütakse ENSV-d süütutes roosades värvides esitada, sest nemad ei ole seda näinud. Pole parata, nõukogude aeg on mitme põlvkonna elu ja looming ja seda aega ei saa lihtsalt ajaloolisest mälust ja kultuuritaustast välja visata.

On otsustav vahe Lääne väärtuste ja Venemaale meelepärasema maailma vahel. Seda probleemi analüüsib kaitseuuringute keskuse teadur Indrek Elling (Postimees 11.10.2008). Kogu N. Liidu lagunemise järgse aja elas Lääs lootuses ja usus, et Venemaa tahab saada riigiks, mille kesksed märksõnad on inimene ja inimlikkus. Samal ajal näitab kogu Venemaa tegevus, eriti viimastel aastatel, et Lääneks saada ei soovita. Venemaaga tuleb rääkida, kuid Moskval ei peaks olema võimalust ühepoolselt päevakorda dikteerida. Euroopa Liit või NATO ei saa Venemaale pelgalt seetõttu järele anda, et dialoog ja koostöö on olulised.

Mõned järeldasid Georgia (Gruusia – toim.) sündmuste põhjal, et nende vältimiseks Eestis tuleb Venemaaga hästi läbi saada. See olevat ka majanduslikult kasulik. Paraku on Eesti või Georgia hea läbisaamine Venemaaga täna võimalik vaid Moskva tingimustel. Kremlile vajalike järeleandmiste nimekiri on lõputu. Eesti kaotaks nendele nõudmistele vastu tulles esmalt majandusliku ja teiseks ka poliitilise suveräänsuse.

Eesti maailmapilt on Eesti-keskne. Moskva mõtleb ja tegutseb aga taas globaalselt. Kremlile oleme mosaiigikild tervikpildist. Moskval on nüüd piisavalt raha ja enesekindlust eesmärgipäraseks tegutsemiseks – ka Eestis. Venemaale pole sobinud Eesti riigi taastamine ega selge soov kuuluda Läände. Moskva jätkuvaks meelehärmiks pole seni õnnestunud näha Toompeal Kremli-sõbralikku valitsust. Ta solvub nagu laps vähimagi asja peale – piirileppe preambulist pronkssõdurini. Inimesed solvuvad, riigid lähtuvad rahvuslikest huvidest. Solvumine on mulje, mida Venemaa jätta soovib. Tegelikult survestab Venemaa meid rahulikult ja eesmärgipäraselt. Täna ei meeldi Venemaale meie arusaam Eesti ajaloost, homme valutatakse südant poolmütoloogiliste kaasmaalaste pärast. Põhisõnum on alati, et Venemaaga tuleb läbi saada ja teda ei tohi pahandada. Üha tihedamini märkab avalikkuses hoiakut vastandada eesti rahvuslust ja pragmatismi. Eesti huvide eest seismine on äkki muutunud marurahvusluseks, ehkki see peaks olema meie tähtsaim eesmärk. Arusaamad Eesti huvidest on erinevad, ettevaatlik tuleb olla, kui „Eesti huvid“ hakkavad samastuma Vene huvidega Eestis. Paraku on alternatiivne Lääne-vastane maailm see, mida Venemaa praegu avalikult ja sihipäraselt loob. Sellises olukorras on kuulumine Lääne väärtustepõhisesse maailma Eesti riigi julgeoleku peamine tagatis.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus