Eesti Elu
Kommentaar: Jätkuva ümberhindamise suundadest (2)
Arvamus 17 Sep 2010 Vello HelkEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Teaduslikus maailmas lähtutakse sellest, et sündmustel on enamasti loogiline põhjus. Aga mis siis, kui see on olnud juhuslik, rajanenud isiklikule antipaatiale? Vahel on suured poliitilised võidud rohkem tagantjärele tõlgendused kui tegelikud suurpanused. Ka ajaloolased püüavad leida loogilisi seletusi, seejuures sõltudes oma kaasajast, mille vaated mõjutavad tulemusi. 100 aasta pärast jõutakse kindlasti hoopis teistele tulemustele. Viimase poolesaja aasta jooksul olen näinud jätkuvaid ümberhindamisi ajaloo alal, alates kiviajast, aga kogu aeg mõjutatud aktuaalsetest trendidest, kui mitte öelda, et kehtivast poliitilisest korrektsusest.

Samalaadse selguse otsimine jätkub Eestis. Taasiseseisvumispäeva artikleid ja nende kommentaare lugedes jäi mulje, et oli tegelikult suur sõimupäev. Toimus äge vaidlus selle üle, kes tõi Eestile vabaduse. Just nagu oleks Eesti ainuke vabanenud riik või koguni maailma naba! Halvustava vaidluse asemel tuleks sellest eeskätt tunda rõõmu!! Ikka Savisaar ja Ansip, vaieldakse selle üle, kes oli varem suurem kommunist või kõrgemal nomenklatuuri astmel.

Seda kõike mõjutab fakt, et 19 aastat pärast Eesti taasvabanemist on suurimate parteide eesotsas jätkuvalt endised komparteilased. Järgmistel valimistel sihib peaministri kohta viimane ENSV Ministrite Nõukogu esimees. Just nagu mingi omalaadne ajalooliselt ebatavaline järjepidevus! Jääb lisaks mulje, et need, kes tookord eriti tugevasti agiteerisid järjepidevuse eest, on nüüd saanud kaela marurahvuslaste, isegi natside ja russofoobide sildid. Russofoobideks nimetatakse isegi veel elus olevaid kibedate kogemustega küüditatuid, kes räägivad oma kannatustest. Üks sildistaja kirjutas, et ka tema olevat olnud Siberis, kus oli tore loodus ja sõbralik elu, mida need vaimust vaesed poolpimedad venelaste vihkajad nähtavasti ei oska hinnata.

Rein Veidemann kurdab päevakohases artiklis, et seda päeva ei tähistavat valitsus. Lisab, et Eesti riigi teised olulised tähtpäevad nagu võidupüha või riigi sünnipäev on juba kas puhas ajalugu või lausa mütoloogia. Meenutab seda hoiakut, millele olen varem tähelepanu juhtinud. Aga ilma „ajaloo ja mütoloogiata“ poleks midagi taastada olnud!

Seda poliitilist tausta arvestades pole ka ime, et kui keegi julgeb kritiseerida kolhoosikorda, siis pannakse talle seda pahaks. Kolhoose vaadeldakse põllumajanduse alustaladena ja nende likvideerimist kui maaelu hävitamist. Sain hiljuti Eestist ühe maaelu nekroloogi, koguteose „Sada aastat Luhametsa küla Võrumaal“, koostajad Kalle Nurk ja Peeter Lasting. Kuna see küla on minu koduvallas, pakkus raamat erilist huvi. Selles on kirjeldatud, kuidas 1908. a tekkis Mustjõe käärus üle 60 talukoha, kus sajad inimesed alustasid uut elu, olles oma talu peremehed. Lõpuks ometi oldi vabanenud mõisaorjusest. Tekkis vilgas taluelu, oli ruumi individualistidele, aga taustaks olid ühisüritused. Siit võrsus ka kirjanikke, Luhametsaga on seotud Juhan Jaik ja Artur Adson. See areng ei saanud kesta isegi 40 aastat, kui tuli uus orjus, mis ei hävitanud mitte ainult õitsvad talud, vaid ka küla paremiku. Tihti toob hävitust kaasa looduslik katastroof, mis aga tabab juhuslikult. Siin tabas hävitus Luhametsa ja teisi hästi funktsioneeruvaid Eesti külasid süstemaatiliselt – röövides omandid, küüditades, vangistades ja tappes edumeelsemad. Masendav on lugeda paljude korralike talude ja nende omanike saatusest. Taludest pole tihti isegi säilinud varemeid, kõik on tehtud maatasa. Mitmel omanikul pole ka kalmuküngast. On jäänud mõned üksikud taluhooned, milles on veel elu, aga kui kauaks? Mõisa moonakate vabanenud järglaste elu säilitanud võsudest said riigi moonakad. Kolhoosikorra kiitjates kõneleb aga Stockholmi sündroom. Kahjuks on alati olnud sõltuvuskompleksiga kartlikke, kes pantvangi võetult hakkavad terroristide lakeideks.

Sellest august, kuhu kauaaegne okupatsioon vedas, ühe päevaga välja ei roni. Mõned ei saa sellest aga aru, nad olid augus harjunud ja välja pääsnuna muudkui kritiseerivad, et miks pole nagu Soomes ja mujal lääneriikides, kes said vahepeal vabalt areneda.

Osal polegi mingit hoiakut. Üks filosoof on öelnud: ma ei karda vaenlast, sest halvemal juhul võib ta mu tappa, ma ei karda sõpra, sest halvemal juhul võib ta mu reeta. Aga üle kõige kardan ükskõikseid, sest nende tõttu leiavad aset paljud sõjad, tapmised ja inimkonna hädad.

Michigani ülikooli teadlased leidsid oma uurimustes, et kui väärteavitatud inimesed, eriti poliitiliselt mõnele parteile truud isikud, kohtasid uudistes tõele vastavaid fakte, muutsid nad oma arvamust väga harva. Tegelikult juurdusid nende uskumused hoopis tugevamini. Uurijad leidsid, et faktid ei paranda informatsiooni olemust. Sarnaselt nõrkadele antibiootikumidele võisid faktid väärteavet hoopis võimendada. Seda kinnitab Eesti arvamusartiklite ja võrgukommentaaride sisu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus