Kommentaar: Integratsioonist kogemuste põhjal (5)
Arvamus 18 May 2007 Harri KiviloEWR
    Trüki   E-post   FB     
Jelena Melnikova-Grigorjeva ja Anna Orshanskaja kirjutis „Venelased ja Eesti“ (Eesti Päevaleht 5. mai) viib mõtted tagasi aega, kui sissetungiva punaarmee eest tuli pagulusse minna. Ajaloo paratamatuse tõttu on ka venelased Eestisse asunud – ilmselt isegi teadmata, mida N. Liit nende Eestisse suunamisega soovis saavutada.

Elanikust kodanikuks

Venelaste Eestisse tulemise ja eestlaste pagulusse mineku põhjused on võrdlemisi sarnased. Nende võõrsil olemine on olnud ja on kardinaalselt erinev. Pagulasi võõrsil keegi ei oodanud. Igaühel tuli omal jõul hakkama saada. Okupeeritud Eestisse suunatud venelastel olid nii töö kui eluasemete saamiseks eelisõigused. Neil polnud eesti keelt vajagi, eestlaste kohustus oli vene keel selgeks õppida.

Tollal polnud sotsiaalteadused tänapäevasel tasemel ning sisserändajate osas mingeid integratsiooniprogramme ei rakendatud. Ükskõik kuhu eestlased elama asusid, pidid kõik omal käel kohaliku keele selgeks õppima ning töökoha ja eluaseme leidma. Puuduliku keeleoskuse tõttu tuli alustada madalapalgaliste töötajatena – sh ka arstidel, arhitektidel, inseneridel ja advokaatidel –, kes said õiguse kutsealal töötamiseks alles pärast kodakondsuse saamist.

Võõrsil tuli elama hakata uue asukohamaa korra ja seaduste kohaselt – kuni kodakondsuse saamiseni ilma riigivalitsemises kaasarääkimise õiguseta. Pagulased, kes uskusid Eesti taasvabanemisse, soovisid ka võõrsil viljeleda eesti keelt ja rahvuslikku kultuuri. Ühiskondlikus korras hakkasid tegutsema arvukad eesti organisatsioonid. Rahvuskultuuri viljelemine oli paljudele väärikas ja rahuldust pakkuv eneseteostus, mis ühtlasi pälvis kõikjal põlisrahva lugupidamise.

Hea ülevaate eestlaste tegevusest saame Toronto eesti organisatsioonide loetelule mõeldes. Rahvaloenduse andmeil oli Torontos 12.000 end eestlasteks pidanud isikut. Neist pooled osalesid aastas mõnel eesti üritusel. Laulukoore oli 5; nii skautidel kui gaididel 2 lipkonda; kogudusi oli 6, iluvõimlejate rühmitusi 2, tegutsesid mitut vanusegruppi hõlmav rahvatantsurühm, 3 lasteaeda, koolid, 2 võitlejate ühingut, 3 teatriringi; ilmus 2 nädalalehte; oli oma ühispank, mis pakkus kommertspankadest soodsamaid teenuseid jne.

Aastate möödudes tekkis kõigil võimalus saada asukohamaade kodanikeks. Kodakondsuse saamise eesmärgiks ei olnud saada riigilt toetusi või õigusi oma rahvuslikuks tegevuseks. Oluline on ka märkida, et kodanikuks saamine üldiselt enamuse sisserändajate lojaalsust või selle puudumist ei mõjutanud, sest sisserändajail ja põlisrahval polnud põhjust üksteist varem toimunu tõttu vihata.

Rahvuslik uhkus ja õigused

„Venelased ja Eesti“ autorid kinnitavad, et Eestis elavad venelased on uhked oma rahvusliku kuuluvuse üle. See on igati loomulik ega takista neil Eesti seaduste kohaselt Eesti kodanikuks saada. Samas väidavad autorid, et Eestis tõrjutakse venelasi. Meenutagem siinjuures, et rahvusvaheliste konventsioonide kohaselt ei saa mitte üheski noid konventsioone austavas riigis olla elanikel kodanikega täiesti võrdsed õigused. See tähendab ka seda, et mitte kõigil Eestis elavatel venelastel pole õigust valitsuse tegemisi või tegematajätmisi kritiseerida ega kriitika eiramist venelasi tõrjuvaks ilminguks pidada. Üldiselt tõrjutakse sisserändajaid mõningal määral kõigis riikides. Tõrjumine kaob, kui sisserändajad kas nõustuvad head elu oma rahvuslikust kuuluvusest olulisemaks pidama või kui nad oma rahvuslikku meelsust oskavad väljendada viisil, mis pälvib põlisrahva lugupidamise. Eesti venelased pole eestlaste lugupidamise pälvimist piisavalt oluliseks pidanud.

Pronkssõduri teema

Üldiselt asjalik kirjutis muutub vähe usutavaks pronkssõduri teema käsitlemisel. Mitte ühelgi valitsusel pole võimalik tõhusalt toimida, kui enne mingit kavandatavat aktsiooni tuleks sellele nõutada kodanike ja elanike heakskiitu. Sellise menetluse rakendamist seadused ei nõua ja võhiklik on ka arvamus, et ühe istungi otsust ei või teisel istungil muuta.

Siin võib meenutada, et eesti pagulastel ei tulnud kusagil mõttesse taotleda luba oma Vabadussõja või II maailmasõja aegsete lahingute tähistamiseks avalike üritustena uuel asukohamaal, kuna see ei seostunud kuidagi asukohamaa kodanike huvidega. Paljud venelased ei mõista, et Eestis elades tuleb austada eestlaste tõekspidamisi ja Eesti ajalugu.

Pronkssõdur võib olla hauatähis, kuid selle rajamise eesmärk ei olnud langenute mälestamine, vaid punaarmee võitude ülistamine, mida tõestasid selle juures toimunud iga-aastased pidutsemised. Hauamonumentide juurde kogunetakse vaikseks leinaks. Venelased pole püüdnud varjatagi, et nendel kogunemistel on meenutatud Suure Isamaasõja võite – sh Eesti „vabastamist“. Iga Eestis elav venelane – eriti aga need, kes bravuurselt deklareerivad, et nad on Eesti patrioodid – peaksid mõistma, kuivõrd mõnitav on rääkida Eesti vabastamisest, kui selle „vabastamise“ takistamise kangelaslikes lahingutes langesid tuhanded eesti mehed.

„Venelased ja Eesti“ autorid pole suutnud tajuda, et nii, nagu neil on õigus uhkust tunda Stalingradi kangelasliku kaitsmise üle, nii tahavad ka eestlased olla uhked oma 1944.a võitluste üle selle nimel, et vältida Eesti teistkordset okupeerimist punaarmee poolt ning esimese okupatsiooniaasta jõhkruste kordumist. Seda silmas pidades võiks iga vähegi loogiliselt mõtlev isik järeldada, kuivõrd solvav on eesti vabadusvõitlejate fashistideks sõimamine. Mõelda tasuks sellegi üle, miks venelased ainult eestlasi ja lätlasi fashistideks sõimavad. Pole ju mingi saladus, et suured Ungari väeüksused võitlesid kuni Stalingradini välja koos sakslastega ning et ka soomlased tegid koostööd saksa vägedega. Nii, nagu eestlased ja lätlased, ei võidelnud ka ungarlased ja soomlased koos sakslastega natsi-Saksamaa, vaid oma huvide nimel. Miks siis venelased soomlasi ja ungarlasi fashistideks ei sõima?

Integratsiooniprogrammi küündimatus

On raske prognoosida, kuidas pronkssõduri juhtumit kajastatakse mõnekümne aasta pärast ajalooürikutes. Nüüd saame vaid järeldada, et äsjased sündmused kinnitavad väga pikaaegse integratsiooniprogrammi mõttetust, mida valitsused oleksid pidanud juba ammu mõistma. Muulaste paremaks lõimumiseks eesti ühiskonda on püütud eestlasi veenda unustama venelaste okupatsiooniaegseid privileege ning näha neis vaid „häid naabreid“, nii et nad end Eestis hästi tunneksid. Selle nimel on neil võimaldatud 15 aasta vältel avalikult ja Eesti pealinna keskel tähistada „Eesti vabastamist“. Kas tõesti oli raske prognoosida, et sellise „hea enesetunde“ tekitamine võib rahvustevahelist vaenu tekitada? Või arvata, et valitsus on kohustatud „Eesti huvides“ toimima mitte seaduste, vaid elanike ümarlaudade arvamuste kohaselt?

Arvatavasti on enamus eesti keele selgeks õppinud venelastest seda teinud omal soovil ja ilma integratsiooniprogrammi abita, pelgalt parema elujärje nimel.

Ühise riigi ehitamiseks on aga vaja lisaks riigikeele oskusele ka veendumust, et ehitada tuleb Eesti Vabariiki, mitte endist N. Liidu osa.

Kui Eesti valitsus toimiks Kanada eeskujul, jättes integreerumise igaühe oma asjaks; kulutaks integratsiooniks määratud summad noorte kasvatustööks ning kui Eestisse sisse rännanud venelased käituksid Torontosse elama asunud eesti pagulaste kombel, ei tõrjuks Eestis keegi venelasi. Siis poleks Eesti presidendil ega valitsusel ka vajadust olla iga elaniku teener ning nad saaksid selle asemel keskenduda Eesti kodanike soovide täitmisele – olenemata nende rahvuslikust päritolust.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus