Kommentaar: Hiinlased tulevad! (2)
Arvamus 26 Sep 2008 Veljo KalepEWR
    Trüki   E-post   FB     
See on jälle üks minu poliitiliselt mittekorrektne mõtisklus. Ajalehtedes kirjutatakse positiivseid lugusid; isegi üks tund enne maailma lõppu loeme, et Eestis pole häda midagi – tuleb õllesummer, igal nädalavahetusel on festival ja Saku suurhallis rõõmustab meretagune „bänd“ rahvast.

Minu karjapoisi-elu ajal, enne kohalikku maailmalõppu, venelaste tulekut, oli ainult jaanipäev. See sobis kevadiste ja suviste põllutööde vahele. Praegu ei sega aga töötegemine õllesummerit.

Kui ma 14. augustil Eestist tagasi Torontosse sõitsin, võtsin kaasa Maalehe. Selle lugemisel hakkas mind kummitama mõte – hiinlased tulevad! Läheb täide see „kollane hädaoht“, millest lugesin lapsepõlves kriminullidest, kus ennustati, et hiinlased, see maailma kõige arvukam rahvas, levib üle kogu maailma. Lugesin seda Pekingi olümpia ajal, mille suurepärane korraldamine ja hiinlaste võidetud medalid näitasid, et kui hiinlased midagi ette võtavad, siis on asi tõsine.

Mida ma siis Maalehest lugesin, nii et hakkasin kartma? EV Põllumajandusministeeriumi osakonnajuhataja Enn Sokk ütles, et Hiina on maailma suurim piimatoodete sissevedaja ja otsib võimalusi põllumajandustegevuseks teistes riikides. „Hiina saatkonna esindajad käisid ka meil põllumajandusministeeriumis ja tundsid huvi, kas oleks võimalik osta Eestis maad ja harida seda Hiinast pärit tööjõuga,” rääkis Sokk.

Hiinlased tulevad, midagi ei aita. Eestlased ei suuda seista vastu „kollasele hädaohule“. Kui eestlased lasksid rootslastel ja soomlastel osta ära kõik Eesti pangad, siis miks kahelda selles, et lähevad ka heina- ja karjamaad? Lisaks ostavad hiinlased endale kogu Toompea ja maakondadele antakse hiinakeelsed nimed. Nagu praegu Ühispank ja Hansapank saavad rootsikeelsed nimed.

Majandusteadlased ajavad nii keerulist juttu, et valitsejad ei saa sellest aru. Mis neist tahtagi, vaadake mis eriala mehed seal on!

Ma räägin võist. Minu eluea jooksul on eesti võipakk muutunud järjest väiksemaks. Lapsepõlves, kui karjapoisina olin ise või tootmise alguspunkti juures, toodi meiereist igal hommikul või ülepäeva kilone võipakk suure talupere toiduks. Kui mõnikord olin isaga meiereis, siis nägin vineerist võikaste sildiga „Eksportvõi“. Mida eestlased ise ära ei söönud, läks sinna, kust osteti niidumasinad „Deering“. Eksport ja import olid tasakaalus.

Teiseks perioodiks oli nõukogude aeg. Võipaki kaal kukkus 200 grammile. Mis me ise ära ei söönud, läks kohta, mis kunagi täis ei saanud. Meenub Eestist viljakam Ukraina (ja ka Valgevene) – võiga olid asjad mõlemas ühesugused. Mäletan kord, kui Kiiev-Riia rong seisis jaamas, otsis üks kohalik memm vagunisaatjat Ljudat, kes tõi talle igal reisil Riiast võid.

Nüüd, kui Eesti sai jälle iseseisvaks, kukkus võipaki kaal 150 grammile. Nii väikest pakki on poeriiulil isegi raske märgata. Peitemängu juures on ka kaval nipp. Pakil on kiri „Taluvõie“. Kes mäletab nõukogudeaegset „Taluvõid“, peab seda võiks, ostab ja saab petta. See üks väike täht lõpus tähendab, et see on või ja margariini segu. Neid „võideid“ on riiulil palju; üksainus ehtne või kaob võiete taha.

Kui nüüd Pärnu poes, nii nagu kunagi Valgevenes, ei olnud võid, ostsin ühe „võide“, mille vastu mul oli allergia aastast 1955, kui vaese üliõpilasena oli minu dieedis suur koht võimargariinil. Ajalugu on teinud ringi ja võiga on Eesti jälle aastas 1955.

Selles samas Maalehes on hiinlaste tuleku teate kõrval pikem analüüs Eesti piimatootjate hädaolukorrast. Tootjale on piima omahind 5.2 kr/kg, piimatööstused maksavad põllumehele 4.2 kr/kg. Poes maksab piimaliiter 10 krooni (~1 dollar). Sellest analüüsist saab järeldada, et ametnikud arvutavad asjatundlikult, kuid nendest kõrgemal asuvad poliitikud ei märka ega tee midagi. Tuleb loota, et Hiina võimud tulevad ja ajavad asjad korda niisama targalt, kui nad korraldasid oma olümpia.

Pole midagi parata, olen alati teisitimõtleja. Kui märkan, et kõik ei lähe nii, nagu loodetakse, hakkan põhjust otsima. Uue Eesti või pärast hakkasin muretsema 1994. a., kui Austraalias lugesin sealsete eestlaste ajalehest Eesti juhtpoliitiku Siim Kallase vastust küsimusele, miks Eesti ei toeta oma põllumajandust: „Milleks toetada Eesti põllumajandust, kui Euroopast saab odavamini!?“ Ajaloolane Mart Laar oli seda õpetanud majandusharidusega Siim Kallasele. Kui praegu Kallas euroliidu juhtiva tegelasena muudab kogu Euroopa või võideks, siis on hiinlasi vaja ka kogu Euroopale.

Eesti tegelased ei oska näha seda positiivset, mida teistelt maadelt tuleks eeskujuks võtta. Selline kangekaelsus on juba 20-aastane.

Kuhu ja miks on kadunud inimesed Eesti rohumaadelt, on teema, mis ei mahu ühte ajalehte, selleks on vaja raamatut.

Samast Maalehest saame selle kohta psühhiaater Anti Liivi artiklist osalise seletuse. Eestis põhjustab tööinimeste kadu alkohol ja alkoholimentaliteet. Autor lõpetab vihjega poliitilisele korrektsusele: „Ehmatavat tervisesündmuste riiklikku statistikat on ammuilma keelatud avalikustada.“ Liiv lisab irooniliselt: „Õpi pruukima alkoholi. Hiljemalt põhikooli ajal õpi libistama longerot.“

Mis on longero? Pärnus toidupoes, kust tõin endale toitu, leidub rikkalik valik 5%-lise alkoholisisaldusega long drink’ide purke. Sellist jooki nõukogude ajal ei olnud. Ega see muud pole kui koolilaste harjutus-jook enne tugevamate jookide juurde asumist.

President Lennart Meri esitas mõtte – Eestil on vaja oma Nokiat. Majandusteadlane Tiit Made peab Eestile vajalikuks oma tugevat eksportartiklit. Piimandus oli Eesti esimese iseseisvuse ajal tugev ekspordikaup. On aeg selle taastamiseks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus