Kommentaar: Gustav Naani taasavastamine (2)
Arvamus 04 Apr 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Nõukogude aja kaugenemine ei tähenda suuremat distantseerumist, vaid otse vastupidist suundumist. Viimaseks näiteks on „filosoofi ja kosmoloogi“ Gustav Naani (1919-1994) taasavastamine. Mitte ajaloolise analüüsiga, vaid kirjandusliku katsega.

Draamateatris lavastati just enne ülestõusmispühi „Sigma TauC-705“, mis põhineb Enn Vetemaa näidendil, kaasautoriteks on Erki Aule ja Merle Karusoo. Naani iseloomustatakse tutvustuses kui meest, kes ei muutnud oma arvamust – suurt mängurit, keda ei huvitanud Eesti ega Eesti iseseisvus.

Lavastaja Merle Karusoo sõnul ei maksa Gustav Naanile ette heita, et ta ei saanud oma viimastel eluaastatel enam aru süsteemist, milles ta elas. Ta lihtsalt jäi truuks oma põhimõtetele. Mis on etenduse ja mis oli Naani mõte, jääb iga vaataja enda avastada. Karusoo lisas, et mõtles lavastust tehes palju sellele, kuidas ära tunda demagoogi ja taibata õigel ajal küsida, mis on tema tegelik eesmärk.

Rein Ruutsoo kirjutab: „Ei tahaks pidada sümboolseks Naani naasmist lavalaudadele Eesti Vabariigi juubeliaastal. Kuid seni polnud suuresseistil kohta isegi „Eesti mõtteloo“ sarjas.

Viimane kümnend on patriootide ja vaenlaste „rindejoont“ pöördeliselt nihutanud. Järjest tekib neid, keda on „kommarid ahju“ hõõguva rauaga põletatud või „punaprofessoriks“ märgituna naanilikult täpse snaipritule alla võetud. Eesti naanistub – sõnavara üle võttes märgistame end ta pärijateks. Kodukäijaks muutunud Naani võidukas vaim ilmus ka lavalaudadele.“ (Postimees 18.03.)

Naanismi pealetung on kaasaja Eestis tõepoolest märgatav. Tema loosungitel on juba oma koolkond, kes jätkab tema eeskujul eesti rahva mõnitamist. Tuleb meenutada, et ütlus „eestlase parim toit on teine eestlane“ pärineb just „filosoof“ Naanilt.

Pärast Eesti taasiseseisvumist püüdis Gustav Naan end filosoofiliselt õigustada. Eesti Teadusfondi tegevdirektor Helle Martinson tsiteeris fondi 10. juubeli puhul tema seletust TA üldkogus 20.11.1991: „Ajaloo kogemused õpetavad, et inimesed, kollektiivid, rahvad kohanevad vahetuvate võimude ja ideoloogiatega sama hästi kui lits uute klientidega. Kohanemine on paratamatu, sest muidu surevad nad välja. Teine seaduspärasus on, et iga põlvkond tahab olla eriline. Selleks peab ta oma seisukohti ja ideoloogiat absolutiseerima, kuigi selleks pole mingit alust. Kõik teevad eelneva põlvkonna maatasa. Kõige paremini tehakse seda ideoloogia kaudu, sest inimene vajab ka lohutavat valet ehk ideoloogiat /…/. Minevikku reanimeerida ei saa – ei Teaduste Akadeemia põhikirja, ei konstitutsiooni ega valimisseadusega. Mis läinud on, see on läinud jäädavalt.“

Ise ta ei kohanenud. 40 kirja puhul kirjutas ta EKP KK-le kaebekirja Kaplinski ja Valtoni kohta ning nõudis seesuguste mahasurumist snaiperliku tulega – et ei saaks peadki kergitada (Tuna 2005/3, lk. 96-104). Ka Ruutsoo konstateerib seda, nentides, et see viis Naani üksindusse. Perestroika ajal nõudis Naan eestlaste absoluutset kuuletumist Moskvale. Ta pidas Eesti iseseisvust suurimaks lolluseks ja kuriteoks sotsialismi ning Venemaa vastu; ka nähtuseks, mis oli vastuolus ajaloo seaduspärasusega. Tema kohaselt oli Vabadussõda tegelikult sõda vabaduse vastu. Selle võidusamba vastaste hulgas on loogiliselt ka naanistid. Näiteks need, kes väidavad end võitlevat „tõelise vabaduse eest“ – ja Eestis vohava ultranatsionalistliku terrori ja ajupesu vastu – päris naanilik keelepruuk.

Naan uskus, et Eesti Vabariigi kehtestasid 1918. a. vastu eestlaste tahtmist inglased, et ENSV-s saavad eestlased aga oma tahtmist väljendada ning oma vaenlased lõplikult hävitada. Eestis tegelikult toimuv oli talle võõras ja arusaamatu. Veel enne surma pöördus ta mitme kultuuritegelase poole: kas te ei saa aru, mis toimub – hävitage see ja kehtestage ühisriik Venemaaga!

Uno Mereste analüüsib oma mälestustes 1964-1992 „Toimunust ja kaaselatust“ (2004) Naani ja leiab, et vana kommunistina, luure- ja julgeolekutöötajana teadis ta hästi, mida võis parajasti endale võimalikuks pidada.Ta kasutas seda ära populaarsuse võitmiseks ja sama populaarsust omakorda niisama osavalt kommunismiusu levitamiseks. Seega ei riskinud ta tegelikult millegagi. Tema arvates sai Eesti tõeliselt iseseisvaks alles 21. juulil 1940. Natsionalistlikule trallile tehakse kindlasti lõpp, ent mitte enne, kui kõik lutikad on seinapragude vahelt välja roninud. Siis on neid kerge kõiki korraga laiaks litsuda. Nagu Arnold Meri, nii leidis ka Naan, et „kahtlase elemendi väljasaatmine kaheksa päeva enne sõja algust oli mõeldud löögina fashistide viienda kolonni pihta“ ja järelikult kõigiti õigustatud. Kas sakslaste kallaletung polnudki ootamatu?

Eks olnud ka KGB-s üsna tarku ja haritud inimesi, kuid see tarkus oli suunatud kuritegeliku süsteemi kaitsmisele. Kõige halvem kombinatsioon on see, kui tarkus on seotud kurjuse ja puuduva moraaliga.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus