Kommentaar: Georgia probleemidest (1)
Arvamus 12 Sep 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Sissejuhatuseks natuke Eesti meediast. Jälle vana lugu: nagu oleks Eesti maailma naba! Georgia (Gruusia – toim.) sündmuste taga seisab Mart Laar! See meenutab Ilmjärve ajalookäsitlust: Päts oli oma käitumisega kaudselt süüdi II maailmasõja puhkemises! Samuti Rüütli rolli N. Liidu lagundajana ja Ida-Euroopa riikide vabastajana. Rahvusvahelised vaatlejad ei näe mingit Laari, panevad loogiliselt suuremat rõhku USA nõuandjatele, sest Georgia ei soovi ju liitu Eestiga, vaid saada toetust NATOsse astumiseks.

Suurimaks probleemiks on ajalooline-geograafiline taust. Kaukaasias on hõimudevahelistes tülides üksteise tapmine üsna tavaline. Sama kehtib ka poliitiliste vastaste kohta, kes pole nagu normaalses demokraatias konkurendid, vaid vaenlased. See mõttelaad on osalt pärand nõukogude ajast, kus polnud ruumi teisitimõtlejatele, keda tuli teha kahjutuks. Sama võib märgata ka Eestis. Olen seda ise kogenud: vähimatki kriitikat võetakse vaenuavaldusena, mis viib kontakti katkestamisele.

Pärast Georgia iseseisvumist valis rahvas presidendiks mingreeli Zviad Gamsahhurdia, kes oli äge rahvuslane ja aktiivne antikommunist. Ta kõrvaldati 1992. a. kevadel võimult. Teda asendas endine Gorbatshovi kaaslane Eduard Shevardnadze, algul rahvakangelase ja läänemaailma lemmikuna. Ta leppis Moskvaga kokku, oli meelepärasem – siis tulid ka Venemaa rahuvalvajad.
Gamsahhurdia põgenes, aga naasis juba 1993 Lääne-Georgiasse, et juhtida ülestõusu Shevardnadze vastu, kes aga lõi tema poolehoidjaid. Hiljem teatati kukutatud presidendi surmast; jäi aga selgusetuks, kas ta teostas enesetapu või surmasid ta Vene väed. Gamsahhurdia maeti Groznõisse, kus ta surnukeha 2007. a. märtsis välja kaevati ja ümber maeti Georgiasse. Tema maine taastati ametlikult jaanuaris 2004, pärast Shevardnadze kukutamist. Sellele eelnesid massimeeleavaldused, mis tõid võimule USA taustaga Mihheil Saakashvili, kes oli ka väga populaarne.

Sellise geograafilise ja geopoliitilise asendiga riigil polegi muud valikut, kas otsida tuge Läänelt või langeda Venemaa manipulatsioonide ohvriks. Saakashvili on püüdnud viia Georgiat NATOsse ja Euroopa Liitu, mis loomulikult ei meeldi Moskvale.

Vene militaaranalüütiku Pavel Felgenhaveri arvates oleks see invasioon tulnud igal juhul. Eesmärgiks oli kukutada president Saakashvili ja tema lääne orientatsiooniga valitsus, anda otsustav löök Georgia sõjaväele ja takistada liitumist NATOga. Tuleb lisada: samuti on oluline tõkestada nafta ja gaasi transiiti.

Poliitikutel on raske säilitada populaarsust. See kehtib eriti Georgia kohta, kus ilmselt toimib paljude puhul lihtne ja üdini kaukaasialik psühholoogia. Nagu ütleb üks georgia politoloog: „Kaukaasia iseloom mõjutab meie mainet ja ka meie käitumist. Me ei ole suutelised kuigi sageli poliitilisi oponente ära kuulama.“ Siin võib kaasa mängida tulipäine soov asuda Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga seotud probleeme kiirelt jõuga lahendama.

Kõik kriisid, vähemalt esialgu, toovad kaasa rahva koondumise liidrite ümber. On võimalik, et just seda eesmärki taotles Saakashvili, reageerides Lõuna-Osseetia provokatsioonidele, mida ju ei takistanud „rahuvalvurid“. Seda kasutas kohe ära Venemaa, minnes kaugelt üle rahuvalve piiridest.

Demokraatlik Lääs ei saa ju kohe Venemaale sõda kuulutada, aetakse ikka ilusat juttu ja püütakse leida poliitilist lahendust. Venemaa on läbirääkimiste aega kasutanud Georgia alandamiseks. Ei õnnestunud kukutada presidenti ja panna pukki venemeelset valitsust, aga see eesmärk pole kuhugi kadunud. Lubatakse küll, et Georgia tee NATOsse ja Euroopa Liitu on jätkuvalt lahti, aga samas on tunda muret, et see võib kaasa tuua sekkumise konfliktidesse, mis vastavad Kaukaasia tavadele. Säilitades status quo saab probleeme edasi lükata. Samal ajal on Venemaa paljastanud oma tõelise näo, mis sunnib lääneriike revideerima optimismi. Tuleb arvestada, et üks asi on, mida räägitakse avalikkuse rahustamiseks, teine aga telgitagune poliitika. Lubadustest tegudeni on tükk maad.

Euroopa Liidul on tõsiseid probleeme viimaste idapoolsete liikmetega, eriti Rumeenia ja Bulgaariaga, kes on küll lubanud tõkestada korruptsiooni, on aga hakanud seda kaitsma. Ega see pole lihtsam Kaukaasias, kus demokraatia rakendamisel paistab jätkuvalt kehtivat Goris sündinud ja veel austamist nautiva Stalini põhimõte: pole inimest, pole probleemi – opositsioon surutakse tavaliselt maha. Sama harrastab N. Liidu mantlipärija Venemaa, kus see on traditsiooniks.
Vene impeeriumi taastamise tõkestamiseks võib Lääs aga anda kindlamaid tagatisi, eriti pärast üha suuremaid võimudemonstratsioone maal, merel ja õhus. N. Liidu kogemustega NATO ja Euroopa Liidu liikmetel on siin tähtis roll.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus