Kommentaar: Eestlus kui looming ja missioon (1)
Arvamus 20 Jul 2007  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Loodetavasti on enamus lugejaid süvenenud meie viimastes lehtedes ilmunud Jüri Estami vajalikku artiklisse, mis käsitleb praegust välis-eesti ajakirjanduse olukorda.

Muu hulgas viitab hr. Estam New Yorgi Eesti Kultuuripäevade foorumi moderaatori Heino Ainso sõnavõtule, kus kõneleja kasutas Walter Ranna arvamust, et eestlus on vaadeldav loominguna.

Meelitada noori eestluse rüppe

Sellest lähtudes võiks siis välis-eesti noorte sidumist eestlusega ning nende tagasimeelitamist eestluse rüppe vaadelda loomingulise väljakutse ja missioonina. Idee omandab erilise kõlajõu hiljutise noorte laulupeo valguses, kus viibis ka Eesti Koolikoor. Riina Kindlam analüüsib oma tänases „Märkmikus“ Eestit külastanud siinsete noorte võimalikke mõtteid ja tundeid nii kodu- kui väliseestlase seisukohalt, kuna ta on ise mõlemal pool suurt lompi elanud.

On tõesti heameel, et meie koolikoor sai osaleda tänavusel erilisel, tugeva rahvusliku sõnumiga laulupeol: laulukaare taga seisab Eesti Vabariik kindlalt tänagi oma maa ja rahvaga idanaabri ähvardustest hoolimata. Hoolimata sellestki, kus eestlased juhtuvad parajasti elama – kas kodu- või välismaal.

Laialipillutatud rahvas

President Lennart Meri juhtis Esto-96 päevade lõpetamisel Tallinna Lauluväljakul peetud emotsionaalses kõnes tähelepanu väliseestlastele, öeldes, et „laulukaar ühendab niihästi neid eestlasi, kes suutsid okupatsioonide eest kaitset leida vabas maailmas kui ka neid, kes kodumaale maha jäid“. Ja edasi: „Paljudele oli see teelahe, viimseks pilguks kodurannale. Paljudele oli meie rand paatidest tühi ja nad jäid ängis südamega koju võõra lipu ja võõra võimu alla. Ja paljud ei jõudnud kunagi randa. Enam kui ühegi Euroopa rahva puhul püüdis saatus eestlasi muuta juhuse mängukannideks. Kuid see väike ja visa rahvas suutis juhust trotsides iseendale truuks jääda kõigil mandritel, kuhu saatus ta laiali pillutas. Truudus oma keelele ja kultuurile, oma riigile ja kohustustele on liitnud meid seda tugevamini, mida vähem meid on olnud ja mida suuremad on olnud ohud iseennast kaotada.“

Kirjanikust president parafraseeris Mihkel Vesket järgmiselt: „Kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Wellingtoni väinale ja Munamäe metsalt, murult viib Sydney lahke laheni.“ Sest, jah, mitte kõigi tänaste eestlaste hällid pole kiikunud kodutanumal, vaid hoopis mõne teise sõbraliku riigi pinnal. Paljud väliseestlased maadlevad seetõttu identiteedikriisiga. Kes ma ikkagi olen? Süda kisub eesti juurte juurde, aga mõtlen ju võõra rahva keeles ja elan nende seas. Mis siis, kui juba mu vanemad on siin sündinud ja sirgunud?

Eestluse ühine taies

Ehkki oleme üksteisest lahutatud merede, mägede ja ookeanidega ning ajaloo keerdkäikude tõttu, on palju rohkem seda, mis meid ühendab. Küsimus on, kas oleme valmis eestluse ühisele lõuendile lisama midagi ka omalt poolt – mõne huvitava kujundi, erksa värvi või pintslitõmbe; teisisõnu, oma talente, aega või raha eestluse altarile tooma. Sedasorti valmisolekut – midagi endast anda – ootab ja vajab mitte ainult Eesti kodumaa, vaid ka siinne Toronto eesti ühiskond. Hea, et meil on igas eas arvukalt missioonitundega inimesi, keda uuemas eesti keeles nimetatakse „tegijateks“. Nemad tunnevad vastutust oma rahva (teiste) ees ja langetavad valikuid lähtuvalt eestluse säilitamise huvidest. Kas pole seegi loominguline lähenemine ja missioonitunnetus?!

Eetika ja kultuur poliitikast kõrgemale

Leedu päritoluga prantsuse filosoof Emmanuel Levinas on öelnud, et „poliitika peab alati olema kontrollitav ja kritiseeritav eetikast lähtudes“.

Analüütik ja kirjanik Rein Veidemann kirjutas kunagi: „Eesti iseseisvus ja taasiseseisvus tänu sellele, et eetika oli kõrgem poliitikast, kuigi vormiliselt oli see poliitiline tegu.“

Oskar Looritsa sõnul on „eesti vaimsus otsustav tegur, millest oleneb rahva häving või pääs“. Et rahvuse eksistentsis on kultuurivõitlus rahvusliku iseseisvuse säilitamiseks poliitilisest võitlusest olulisem, peab rahvuse eliit olema eestluse kultuurikontinuiteedi kandja, leidis Loorits. (Eestluse elujõud, 1951.)

Võib ehk isegi öelda, et Eesti saavutas uuesti iseseisvuse 1991. a. tänu sellele, et eetika ja kultuur seati kõrgemale poliitikast. (Muidugi pole sellega alahinnatud aateliste poliitikute ennastsalgavat tööd ja pürgimusi.) Ja siiski sai Eesti taasiseseisvumine alguse n-ö kultuurilisest vastupanust (Hando Runneli 1960ndate aastate isamaaluule, nn. 40 kiri, loomeliitude pleenum, aateliste üliõpilaste väljaastumised Tartus, öölaulupidu jne). See näitas, et iseseisvusaade oli kõige paremini säilinud just okupeeritud Eesti kultuuri-, haridus- ja teadusringkondades.

Rein Veidemann leiab aga samas, et meie riigi edasine püsimine sõltub rahvuslikest allikatest, mis said just iseseisvumisel ja taasiseseisvumisel nähtavaiks – nagu Tuhala nõiakaev varakevadel. Ülejäänud ajal voolavad ja mõjutavad need allikad meie elu varjatult. Veidemann juhib tähelepanu vanade roomlaste tarkusele: ad fontes! – tagasi allikate juurde!

Väärtushinnagud kui looming

Kuid – milliste allikate juurde siis? Küllap saavad nendeks olla vaid ajaproovile vastu pidanud; tulest ja veest läbi käinud väärtushinnangud: isamaalisus, aatelisus, kultuur, meie vaimupärandi rikkused. Neid hinnalisi väärtusi tuleb austada ja järgmistele põlvedele edasi anda.

Kahjuks võtavad tänases globaliseerunud maailmas maad vastupidised, väärtusetud nähted – edukultus, tarbijalikkus ja materialism, mis murendavad meie rahvuslikku identiteeti, nii et meie ilus ühine eestluse looming on kaotamas oma sära.

Seetõttu vajatakse nii väga asjatundlikke restauraatoreid, kes segava tolmukihi eemaldaksid meie põlistelt aadetelt ja ideaalidelt, teisisõnu – missioonitundega eestlasi.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus