KOMMENTAAR: Eestlase võõrahirm ja immigrandid: me pole ometi rassistid (1)
Eestlased Eestis 30 Jun 2013  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Viimasel ajal kostab, et eestlased on täis võõraviha. Muidugi, emotsionaalselt laetud kommentaare ja ütlemisi leidub ja meedia ei hoia tihtipeale neid võimendades end tagasi. Kuid selle põhjal eesti rahva kohta üldistavaid järeldusi teha on täiesti eksitav.
 - pics/2013/06/39760_002_t.jpg

Meditsiinistki teame, et haiguse sümptom ei ole veel haigus ise. Pigem on see arsti jaoks võti haiguse tekitaja äratundmiseks. Nõnda väljendavad ka tõrjuvad ning vihased arvamusavaldused harimatute sisserändajate suhtes midagi enamat kui kitsarinnalisusest ja üleolekutundest tulenevat rassismi.

Paljude välismaist päritolu Eestis elavate inimeste suust võib kuulda pigem vastupidist. Ollakse üllatunud, kui heatahtlik ja siiras on siinsete suhtumine. Muidugi, enamasti on need välismaalased ise haritud ja sõbralikud inimesed. Kuid see ongi põhjus, miks on nende kogemus Eestis positiivne. Neile peegeldatakse vastu seda inimlikku, mis neis endis on. Järeldus on väga lihtne: küsimus on sisserändajate inimlikus kvaliteedis.

Eestlane kaitseb kodutunnet

Mõeldes järele, mis on vihapursete "kui must, näita ust" taga, selgub, et see pole ainult inimese primitiivne ego. See on ka rahvuslik-kultuuriline hirm.
Esiteks on eestlaste võõrahirm pärit rahva alateadvusest, toitudes vanavanemate mälestustest. Need on valdavalt eestlaste alandamist ja mahasurumist väljendavad traagilised lood, kuidas oleme pidevalt olnud sunnitud kohanema võõrvõimu meelevallaga ega ole saanud kunagi ise rahvana aktiivselt kujundada oma vahekorda välisilmaga. Sestap on kõrgendatud võõrahirm ja oskamatus selles küsimuses usaldada oma riiki ning valitsust paljuski tingitud eestlaste ajaloolisest praktikast. Me lihtsalt oleme harjunud, et oma vaimse maailma ja kodutunde kaitsmisel tuleb loota vaid iseendale, mitte riigivõimule.
Me teame rahvana niigi vähe, kuidas me ajalooliselt oleme omakeelsena püsinud ning kõrgkultuuriks kujunenud. Seda vähestki teame teiste rahvaste kirjameeste kaudu. Kuid samal ajal ei mõtesta me ka aktiivselt oma tulevikusihte. Viimased kümnendid on eestlaste jaoks olnud pigem tegutsemise ja kohanemise kui mõtlemise aeg. Me pole püüdnud tõsiselt järele mõtelda, mida me eestlastena üle inimpõlvede saavutada tahame? Millist elutunnet ja ühiskonda taotleme? Kuhu tahame välja jõuda? Ehk teisisõnu, mis on eestluse vaimne siht?

Võõrapelg on üldinimlik

Lõpuks - tõrjuv hoiak harimatute sisserändajate suhtes on ka üldinimlik. Üldinimlik selles mõttes, et inimesel tuleb töise olendina kogu eluaja seista silmitsi võõra ja talle vaenuliku loodusega. Seda ümbrust sobivaks töödeldes kodustab inimene looduse omailmaks ehk maailmaks. Ta ehitab üles oma koduse majapidamise, hiljem üle inimpõlvede kestva sihipärase töö tulemusena ka kõrgkultuuri ning demokraatlikult korraldatud valitsemisega riigi. Inimene koduneb töötades: esialgu pere- ja sõpruskondlikult, hiljem kultuurrahvana, poliitiliselt ja riigina.

Seega võib eestlust piiritleda kui maailmas kodunemist; tööd, mille tulemusena on inimesed emakeele ja ühise mälu põhjal loonud paremat elu võimaldava vaimse figuratsiooni. Oma parimas võtmes on rahvusliku meelsuse tuum inimeste vaikiv kokkulepe võtta ühiskonnana vaimseid sihte. Suund vaimsele arengule tekitab rahvas suurema tungi omariikluse ning suurema enesemääramise poole ning nõuab teistelt kultuuridelt rahvusliku omakultuuri austamist. On loomulik, et tavad ja viis, kuidas rahvuslik elutunne teostub, kujuneb inimestel ajaloolises praktikas välja eri moel ning sama loomulik on rahvuse soov oma loodut kaitsta.

Imre Mürk, Vaba Isamaaline Kodanik, Tartu ühenduse juht

http://www.ohtuleht.ee/531862
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus