Kommentaar: Eesti Vabariigi 90. aastapäeva tähistamise muljeid (2)
Arvamus 15 Aug 2008 Vello HelkEWR
    Trüki   E-post   FB     
Juubeliaasta on jõudnud enam kui poole peale. Tihti on näha selle logo, kuidas on aga lugu selgitava tekstiga? Põhimõtteliselt austatakse esimese perioodi riigijuhte, tegelikult on pikaajaline okupatsioon vajutanud selle hindamisele oma pitseri. Analüüsides võib märgata ka tendentsi. Näiteks peaaegu mitte sõnakestki Pätsist ega Laidonerist, isegi mitte Tõnissonist. Tähistatakse mõnda sünnikohta ¬– Otto Strandmani, August Rei, Aleksander Warma, Ado Birki ja Artur Mägi omad.

Juubeli tähistamisel lööb kaasa ka Eesti Post, alustades seeriat Eesti Vabariigi riigipeadest 1918-1991. Aga mitte esimese peaministriga, kelleks kuni 1919. aasta maini oli Konstantin Päts, vaid tema järglase Otto Strandmaniga, keda juba sama aasta novembris asendas Jaan Tõnisson. 2008. aasta kavas pole teisi marke selles seerias. Järgmised olevat Ants Piip ja Lennart Meri, tähistamaks vastavalt nende 125. ja 80. sünniaastapäeva. Seesuguseid tähtpäevi oli ja on ka käesoleval aastal. 28. mail möödus märkamatult 120 aastat Kaarel Eenpalu sünnist. Samal päeval tähistas Moskvas oma 85. sünnipäeva Karl Vaino, keda pandi rohkem tähele. 22. detsembril on Jaan Tõnissoni 140. sünniaastapäev. Kas ei oleks ta sel puhul väärinud mälestusmarki?

Ado Birki sünnist möödub 14. novembril 125 aastat. Teda on juba meeles peetud sünnikoha tähistamisega, seega enam kui teisi riigijuhte, kuigi ta oma kolme päevaga pole selle tiitli vääriline, mida ta ka ise möönis. Ta on jätnud Eesti Vabariigi ajalukku hoopis teised jäljed, skandaaliga, mida tuntakse birgiaadi nime all, kuna ta langes saadikuna Moskvas GPU küüsi, kust ta siiski pääses. Pääsemine oli ajutine; ta suri 1941. aastal Sosva vangilaagris enne mahalaskmisotsuse täideviimist.

Demokraatlikus riigis on oluline riigijuhi parteiline kuuluvus. Katsusin leida vastavaid andmeid Eesti Entsüklopeedia 14. köite (Eesti elulood, 2000) abil, aga see pole olnud selge kõikidele biograafiate koostajatele. Näiteks Jüri Jaaksoni biograafiast saame ainult teada, et ta oli Viljandi Põllumeeste Seltsi juhatuse esimees, seega üsna kindlasti Põllumeestekogude liige. Seda kinnitab ka Eesti Vabariigi lõpuaastatel välja antud biograafiline leksikon. Teistest riigijuhtidest kuulusid Otto Strandman, Juhan Kukk ja Ants Piip Tööerakonda, Friedrich Akel Kristlikku Rahvaerakonda ning Jaan Teemant ja Kaarel Eenpalu Põllumeestekogudesse. Surmast okupantide küüsis pääsesid ainsatena sotsiaaldemokraat August Rei ja Põllumeestekogudesse kuulunud viimane peaminister Jüri Uluots.

Kuidas tähistati Eesti Vabariigi sünnipäeva presidentlikul tasemel? Kindral Johan Laidoneri panust meenutas president mälestusloengul Viimsi mõisas 12. veebruaril. Ta võttis ka sõna Pätsi kohta, rõhutades, et ta ei müünud Eestit maha, vaid et talle saab ette heita loobumist demokraatlikust riigikorrast, mis omakorda lõi eelduse vaikseks murdumiseks ja lahinguta allaandmiseks. Ta lisas, et 1939. aastal ei langetanud Päts otsuseid üksinda. Kahjuks ei saa aga nõustuda presidendi lõpparvamusega, et kui jääb püsima demokraatlik riigikorraldus, siis jääb püsima ka omariiklus. Ajaloolised faktid räägivad sellele vastu. Demokraatlik Tshehhoslovakkia sunniti 1938-39 vastupanuta alistuma – ilma, et selle presidenti süüdistataks reetmises.

Ajutise Valitsuse liikmete büstide näituse avamisel 14. veebruaril Eesti Pangas nimetas president kõiki valitsusliikmeid ja tunnustas nende panust. Pätsi iseloomustas ta vaikiva autokraatliku Eesti sümbolina, kelle rolli ja tegevuse mõtestamisel kõiguvad ajaloolaste seisukohad seinast seina.
Eesti Vabariigi väljakuulutamise monumendi avamisel Pärnus 23. veebruaril kutsus ta aga ainult lugema iseseisvusmanifesti, mille Maapäeva liige Hugo Kuusner luges Endla seltsimaja rõdult esimest korda ette. 90. aastapäeva pidulikul kontsertaktusel 24. veebruaril rääkis ta üldiselt; nagu oleks iseseisvusmanifest Dannebrogi lipuna taevast maha langenud ja eestlastele vabaduse toonud?

Pärast taasvabanemist on õnnestunud sihikindla tendentsliku uurimise ja tagantjärele tarkusega jätkata NKVD tööd, hävitada viimaste Eesti riigijuhtide mainet, tembeldada neid reeturiteks. Nad pannakse ühte punti Karl Särega, keda ka taandati peaaegu olematuks. Magnus Ilmjärv möönab Pätsi ja Laidoneri ülekuulamisprotokollide väljaandes, et neid on töödeldud, jätkab aga ise töötlemist. On ka iseloomulik, et ta oma suurteoses „Hääletu alistumine“ ei pea ta vajalikuks mainida ega pahaks panna, et Päts ja Laidoner küüditati võõrvõimu poolt veel nimeliselt iseseisvast Eestist.

Hea maine on säilitanud need, kelle eluküünal kustus õigel ajal. Jaan Poska ja Konstantin Konik on saanud teenitud tunnustust. Neid pole poliitiliselt ära kasutatud nagu Jüri Vilmsi, keda on adopteerinud oma maskotiks Keskerakond. Järgmise poolaasta sisse kuulub ka Vabadussõja mälestamine, kusjuures vist ei saa piirduda langenute austamisega?
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus